RIHO BREIVEL ⟩ Piirivalve tuleb muuta võitlusvõimeliseks

Riho Breivel, riigikogu liige (EKRE), kolonel reservis Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Ukraina kogemused Vene agressorile vastupanu osutamisel näitavad, et ka Eesti piiril ja riigi kaitsel on olukord keerulisem, kui me lihtsustatult tunnetame.

Praegu valvab Eesti piiri, mis on ühtlasi Euroopa Liidu välispiir, politsei. Kui rahuajal saab politsei piiri valvamisega hakkama, siis relvastatud konflikti ohu korral olukord muutub. Venemaa võimaliku agressiooni korral peaks piirivalve olema meie esimene kaitseliin, ent sõjaväelise piirivalve lammutamisega selle sajandi esimesel kümnendil tekitati Eesti-Vene piiril riigikaitseline võimelünk.

Oleme jõudnud olukorda, kus praegused piirivalveohvitserid ei ole paraku võimelised üksusi aktiivselt juhtima. Neil puudub väljaõpe, samuti puuduvad teadmised kaitseväe ja NATO protseduuridest. Neil ei ole õigust relvastatud üksuste juhtimiseks ega organiseeritud vastupanu osutamiseks relvastatud ründe korral, samuti puudub neil relvastus, mis võimaldaks tõrjuda raskerelvastusega üksuse rünnakut.

Piiripunktide vahele jääva ala valvamine tuleb viia kaitseministeeriumi haldusalasse, lisada piirivalvurite väljaõppe programmidesse sõduri baaskursus ning lahendada kordoni juhtkonna kaitseväelise väljaõppe küsimus.

Kuna piirivalvel puudub kaitseväeline väljaõpe, siis ei ole praegust piirivalvet relvastatud ründe korral kasutada võimalik. See oleks vastutustundetu, sest praegusi piirivalvureid ei ole treenitud kombatantideks ehk rahvusvahelise õiguse mõistes isikuks, kes kuulub relvajõududesse ja osaleb vahetult sõjategevuses.

Eestil puudub praegu ka piirivalve reserv eriolukordadeks. Tegemist on reserviga, kes on väljaõpetatud ning võimeline vajaduse korral operatiivselt tugevdama ja tõhustama piirivalvet nii piiripunktides kui ka piiripunktide vahele jäävatel lõikudel. Võimekus suurendada patrullide mahtu riigipiiril on oluline näiteks olukordades, kus vastane suudab maha võtta elektroonilise piirivalvesüsteemi.

Ukraina kogemus näitab, et esmased ründed on suunatud just riigipiiril asuvate piirivalve- ja päästeüksuste vastu. Seega on oluline, et riigipiiril toimivatele üksustele oleks tagatud raadioside, logistika ning loodud võimekus astuda vastu esmasele ründele.

On selge, et sõjalise konflikti eskaleerudes muutub piir aktiivseks riigikaitse süsteemiks, seega peab piirivalve olema operatiivselt allutatav kesksele riigikaitselisele juhtimisele ehk kaitsejõududele.

Selleks oleks vaja viia rohelise piiri ehk piiripunktide vahele jääva ala valvamine kaitseministeeriumi haldusalasse, lisada piirivalvurite väljaõppe programmidesse sõduri baaskursus ning lahendada kordoni juhtkonna kaitseväelise väljaõppe küsimus.

Samuti tuleks arvele võtta kõik piirivalve teenistuses olnud endised piirivalvurid. Kümmekonna aasta jooksul on ajateenistuse baasil välja õpetatud ligi 8000 meest-naist. Nendest paar tuhat oleks võimalik määrata aktiivsesse reservi, sõlmides nendega teenistuslepingud, et neid olukorra pingestumise korral operatiivselt mobiliseerida, ja määrata vastavate teenistuskohtadega teenistusreservi. Praegu on veel aktiivses eas (kuni 60aastased) hulk väljaõpetatud piirivalvespetsialiste, kelle kaasamine on võimalik ja mõistlik.

Reservi olemasolu ja võimekuse säilitamiseks tuleks moodustada ühe piirivalve reservi väljaõppekeskus, mille arvelt mobiliseeritaks ohuolukorra tekkides katteüksused.

Samuti on oluline sätestada piirivalve riigikaitselised ülesanded seadustes. Lahendamist vajab olukord, kus piirivalve ohvitseridelt on ära võetud võimalus saada kaitseväelist väljaõpet. Piirivalve ohvitserid tuleb välja õpetada relvastatud üksuse juhtideks, kes suudaksid tegutseda kriisiolukorras koos kaitseväega. Samuti on võimalik anda need ülesanded piirivalve struktuuriüksustele kaitseliidu kaudu. Ukraina sõja valguses on ilmne, et ka NATO liikmesriigi jaoks muutub järjest olulisemaks riigi enda tõhus vastupanuvõime agressiooni tõrjumisel.

Tuleb mõista, et situatsiooni eskaleerudes on igal teenistusel omad kohustused ning piirisituatsiooni oskavad hinnata − ja vastavalt olukorrale tegutseda − neis valdkondades väljaõppe saanud spetsialistid.

EKRE riigikogu fraktsioonis on neli kaitseväe ohvitseri: Leo Kunnas, Alar Laneman, Uno Kaskpeit ja Riho Breivel. Me kõik oleme võidelnud selle eest, et piirivalvele antaks tagasi riigikaitseline võimekus. Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon on kõik asjakohased muudatusettepanekud tagasi lükanud.

Kelle huvides need erakonnad tegutsevad, selgitab välja ajalugu. Ent kui tahame, et Eesti oleks välisvaenlase eest paremini kaitstud, tuleb sõjaväestatud piirivalve kiiresti taastada. Selle eest me jääme seisma võiduka lõpuni.