KADRI PAAS ⟩ Milline on Eesti varjendite plaan?

Kadri Paas, sisejulgeoleku asjatundja, erakond Eesti 200 Foto: Erakogu

Enamasti surevad sõdades tsivilistid, mitte sõdurid ja ohvitserid. Seepärast oleks tark küsida, milline on Eesti elanikkonnakaitse, selle artikli kontekstis varjendite pikk plaan. Kas see eksisteerib pelgalt paberil või oleks Eestiski šanssi kõige kaitsetumatel kõige hirmsamates rünnakutes ellu jääda? Kui ellujäämisvõimalusi on, siis mida olemasolevad varjendid endast kujutavad? Ja kus need asuvad?

Kui vastane otsustab hakata rahulikku elanikkonda sihilikult tapma ja sandistama nagu praegu Ukrainas, võib võitlusvaim pikapeale väheneda. Tsivilistide sihilike tapatalgute tulemusel võib rünnatav taganeda oma inimeste säästmiseks või hakkab elanikkond nõudma, et valitsus annaks alla ega osutaks agressorile enam vastupanu. Paha lugu mõlemal juhul.

Päästeameti Põhja päästekeskuse valmisoleku büroo spetsialist, siinkirjutaja kursusekaaslane Piret Avarmaa kaitses mullu sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudis magistritöö "Elanikkonna varjumise võimalused lahingutegevusega kaasnevate ohtude eest Ida-Virumaa näitel". See on avalik ja kõigile kättesaadav väga tänuväärne lugemismaterjal, mille leiab sisekaitseakadeemia digiriiulist.

Refereerin sellest ainult nappi osa, alustades elanikkonnakaitse ABCst. Sõjalise rünnaku korral tuleb evakueeruda või varjuda. Viimane on vajalik eelkõige õhurünnakute korral ja juhul, mil evakueerimine on erinevatel põhjustel takistatud või ohutum on jääda kohale. Teinekord ei ole pagemine võimalikki. Sõjaohu korral ei oleks näiteks võimalik tervet Ida-Virumaad evakueerida.

Riiklikult oleks mõistlik ehitada raudbetoonist avalikke hooneid, mille esimesel või maa-alusel korrusel saab vajaduse korral vähemalt ajutiselt varjuda.

Varjumise eeldus on mõistagi varjend, suletud ruum, mis on soovitatavalt raudbetoonkonstruktsiooniga. Erinevalt Soomest, mille valitsus investeerib laiapõhjalisse elanikkonnakaitsesse sadakond miljonit eurot aastas ja nii juba 1950. aastatest, puuduvad Eestis spetsiaalsed varjendid ja varjumiskohad. Eestis ei ole isegi varjumisvõimekuse loomiseks vajalikke õiguslikke aluseid.

Helsingis on umbes 5500 varjendit, kuhu mahub ligikaudu 900 000 inimest, st kohti on sama palju kui Suur-Helsingi piirkonnas elanikke. Iga vähegi suurema (alates 1200 m2) Soome ehitise puhul − elumaja, kontor või tööstusrajatis − on nõue rajada ehitisse varjend.

Varjendi võib rajada keldrisse, kuid selleks võib sobida ka ladu või mõni muu ruum. Ajalugu on näidanud, et linnad ja nende elanikud saavad lahingutes kõige rohkem kannatada, mistõttu elanikkonnakaitse viise tuleb rakendada eelkõige linnades, sest neid puudutavad lennuväe, raketi- ja suurtükirünnakud kõige rohkem.

Kuigi Eestis ei ole spetsiaalseid varjendeid, ei ole me siiski täiesti kaitsetud. Maailmasõdades varjuti näiteks metroo- ja raudteetunnelitesse või poodide ja kortermajade keldritesse. Metroode ja raudteetunnelitega on Eestis kehvasti, kuid poode ja kortermaju jätkub. Kuigi linnaruumis on palju objekte, kuhu saaks vajaduse korral varjuda, siis igasse paika pole mõtet pugeda.

Eestisse rajatud objektidest on kindlaim lahendus pageda keldrisse ja eriti raudbetoonist esimese korrusega ehitise keldrisse, mis kaitseb lööklaine eest. Keldrit ümbritsev pinnas loob varjumiskohale tubli lisakaitse. See tähendab, et näiteks kortermajade elanikud saavad varjuda oma maja keldris eeldusel, et vähemalt hoone alumiste korruste konstruktsioon on ehitatud raudbetoonist.

Hoone vastupidavus sõltub hoone suurusest, elementide ühendustest, plahvatuse punktist jne. Näiteks telliskividest, armatuurita betoonist või tühimikuga betoonplokkidest seinad on minimaalse vastupidavusega ja varisevad esimese plahvatuse järel kokku. Seevastu tavaline viiekorruseline raudbetoonist ehitis − selliseid on Eestis tuhandeid − on piisavalt stabiilne, et isegi mitme plahvatuse tagajärjel püsti jääda. Seda muidugi juhul, kui hoone ei saa otsetabamust.

Raudbetoon peab plahvatusele paremini vastu, kuna selle sees olev armatuur hoiab betooni koos ega lase sel plahvatuse tagajärjel laiali laguneda, kuigi betoon võib mõraneda. Tavalise lööklaine eest kaitsva varjendi seinad on keskmiselt 15 cm paksud ja raudbetoonist. Kui 15 cm läbimõõduga raudbetoon suudab lööklainele ja plahvatustele vastu pidada, siis otsetabamuse eest ainult üks paneel ei kaitse.

Kui Eestis tahta õhu- või kaudtule rünnakus suurema tõenäosusega ellu jääda, maksab endale ehitada raudbetoonist maja või osta korter raudbetoonist ehitatud kortermajja. Riiklikult oleks mõistlik samuti ehitada raudbetoonist avalikke hooneid − koole, haiglaid, lasteaedu, kultuuri- ja hariduskeskusi, raamatukogusid vms −, mille esimesel või maa-alusel korrusel saab vajaduse korral vähemalt ajutiselt varjuda.

Samas ei tähenda laiapõhjaline elanikkonna- ja riigikaitse pelgalt raudbetoonist keldreid või maa-aluseid parklaid. Laiapõhjaline riigikaitse peaks kätkema märksa ulatuslikumat sisu ning koosnema muu hulgas ka vaimselt tugeva ja (emotsionaalselt) intelligentse inimese arendamisest kogu elukaare jooksul, kuna maailm muutub äraütlemata kiiresti. See, millest oskame aru saada täna, ei pruugi olla enam homme samamoodi mõistetav.

Miks on see riigikaitseliselt oluline? Sest vaimselt nõrka ja rumalat inimest on lihtne lollitada ning hirmutada, paanikasse ajada ja suunata tegema otsuseid, mis on talle kahjulikud. Seejuures ei saa ohver arugi, et kaevab endale ise hauda.

Kui selliste inimeste mass kasvab ja ületab kriitilise piiri, näemegi punapuuslikke kaitsvaid eesti nimedega Kremli ööbikuid, neljaeuroseid latte-tasse ostvaid ja seejärel tohutu hinnatõusu pärast pahandavaid tarbijaid või ministreid, kes tõemeeli usuvad, et on oma ametis asendamatud, kuigi demonstreerivad visalt oma küündimatust.

Et kriitikameeleta tegelasi jääks vähemaks, peakski laiapõhjalise riigikaitse vaieldamatu osa olema kriitilise mõtlemise igakülgne arendamine.