Varjendi võib rajada keldrisse, kuid selleks võib sobida ka ladu või mõni muu ruum. Ajalugu on näidanud, et linnad ja nende elanikud saavad lahingutes kõige rohkem kannatada, mistõttu elanikkonnakaitse viise tuleb rakendada eelkõige linnades, sest neid puudutavad lennuväe, raketi- ja suurtükirünnakud kõige rohkem.
Kuigi Eestis ei ole spetsiaalseid varjendeid, ei ole me siiski täiesti kaitsetud. Maailmasõdades varjuti näiteks metroo- ja raudteetunnelitesse või poodide ja kortermajade keldritesse. Metroode ja raudteetunnelitega on Eestis kehvasti, kuid poode ja kortermaju jätkub. Kuigi linnaruumis on palju objekte, kuhu saaks vajaduse korral varjuda, siis igasse paika pole mõtet pugeda.
Eestisse rajatud objektidest on kindlaim lahendus pageda keldrisse ja eriti raudbetoonist esimese korrusega ehitise keldrisse, mis kaitseb lööklaine eest. Keldrit ümbritsev pinnas loob varjumiskohale tubli lisakaitse. See tähendab, et näiteks kortermajade elanikud saavad varjuda oma maja keldris eeldusel, et vähemalt hoone alumiste korruste konstruktsioon on ehitatud raudbetoonist.
Hoone vastupidavus sõltub hoone suurusest, elementide ühendustest, plahvatuse punktist jne. Näiteks telliskividest, armatuurita betoonist või tühimikuga betoonplokkidest seinad on minimaalse vastupidavusega ja varisevad esimese plahvatuse järel kokku. Seevastu tavaline viiekorruseline raudbetoonist ehitis − selliseid on Eestis tuhandeid − on piisavalt stabiilne, et isegi mitme plahvatuse tagajärjel püsti jääda. Seda muidugi juhul, kui hoone ei saa otsetabamust.
Raudbetoon peab plahvatusele paremini vastu, kuna selle sees olev armatuur hoiab betooni koos ega lase sel plahvatuse tagajärjel laiali laguneda, kuigi betoon võib mõraneda. Tavalise lööklaine eest kaitsva varjendi seinad on keskmiselt 15 cm paksud ja raudbetoonist. Kui 15 cm läbimõõduga raudbetoon suudab lööklainele ja plahvatustele vastu pidada, siis otsetabamuse eest ainult üks paneel ei kaitse.