JUHTKIRI ⟩ Tankitoru ja Narva nägu

Narva tankimonument. Foto: Ilja Smirnov/Põhjarannik.

Narva koalitsiooni otsus, et palju räägitud tanki peab ära koristama just kohalik võim, tuli viimasel hetkel, vahetult enne seda, kui peaminister Kaja Kallas narvalastele valitsuse sõnumit tooma tuli.

Kohalike poliitikute − eesotsas linnapea Katri Raigiga − kõhklusi võib mõista, sest pole saladus, et paljude piirilinna inimeste meelsus ja arusaamad ajaloost pole sarnased keskmise Eesti inimese omaga ning Nõukogude mälestusmärkide kallale minek tundub neile vaat et pühaduse teotamisena. Aga poliitikutele on ainsaks konverteeritavaks valuutaks võimuturul valijate hääled. Kui need kaovad, on poliitik vallandatud usalduse kaotuse klausliga.

Samas ei saa Nõukogude sõjamonumentide küsimuses hakata lisama pooltoone, sest Ukraina sõja valguses on neist saanud Vene imperialistlike vallutussõdade sümbolid. Kui Eestis oli neid 30 aastat sallitud ja eriti pärast pronksimässu ei tahtnud valitsused enam teemat üles kiskuda, siis nüüd kerkis küsimus ise teravalt päevakorda.

Narva võimuliidule tuleb siinkohal julguse eest tunnustust avaldada, et nii põhimõtteline otsus langetati, vaatamata teadmisele, et osas kohalikes elanikes võib see tekitada tuska. Valitsus peaks nüüd Narva võimule igati toeks olema, aitamaks ära hoida provokatsioone, mida ju praeguses olukorras oleks lihtne korraldada.

Samuti suutis Narva linn selle otsusega ära hoida tohutu mainekahju ülejäänud Eesti silmis, kuna laiem üldsus Narva võimudelt seda ju ootas.

Loodetavasti tähendab see, kui Eesti suunas sihitud Narva tanki toru nüüd kaob, et Narva linn pöörab oma näoga rohkem Eesti poole.