P, 2.10.2022

MAIT SEPP ⟩ Kuidas ma aru sain, et Eesti Vabariik on valmis

Mait Sepp
Kuidas ma aru sain, et Eesti Vabariik on valmis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mait Sepp, geograaf
Mait Sepp, geograaf Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Olen end vahel tabanud mõttelt, et huvitav, kes minust oleks saanud, kui Nõukogude Liit oleks püsinud praeguseni. Kahjuks jääb mul selleks fantaasiat väheseks, sest teadmine, et kohe pärast keskkooli lõpupidu 1993. aasta juunis oleksin pidanud kaheks aastaks minema Nõukogude armeesse aega teenima, varjutab musta müürina mu kujutlusvõime.

Kas ma pärast "mehistumiskooli" oleksin viitsinud minna ülikooli ja seal geograafiat õppinud? Olen sama küsimusega pinninud oma eakaaslasi, kellele Nõukogude riik sai otsa siis, kui nad olid õrnas teismeeas. Ent nemadki ei oska midagi vastata. Mitte et meil varajases lapsepõlves poleks unistusi olnud. Mina korraliku nõukogude lapsena tahtsin näiteks saada kas kosmonaudiks, lenduriks või ohvitseriks.

Sestap, kui tohib, jutustan ma hoopis nendest pöördelistest hetkedest, mil minust sai mittenõukogude inimene. Ma jätan siin vahele selle, kuidas Kohtla-Järvel elavale eesti lapsele sai kiiresti selgeks, et Nõukogude Liidus valitsema pidav rahvuste sõprus on täielik pläma. Samuti jätan vahele augustiputši ja hüppan hoopis 1997. aasta jaanuarisse.

Meenutan, et siis veeres üle Eesti õpilaste ja üliõpilaste mäsulaine sõidusoodustuste äravõtmise vastu. Olin minagi protestimarssijate hulgas, sest tekkis tunne, et kui soodustused ära võetakse ja bussipileti hinnad lakke hüppavad, siis ju Tartus enam studeerida ei saa. Valitsus keeras sooduskraanid ikkagi kinni ja... toimus kapitalismi ime. Avanenud konkurentsi tingimustes läksid bussipiletite hinnad järsult alla. Ei varem ega hiljem pole ma Jõhvi ja Tartu vahel nii odavalt sõita saanud kui siis. Hiljem, tõsi küll, hakkasid toimima kapitalismi teised hoovad ning inflatsiooni ja konkurentsi vähenemisega hinnad vaikselt tõusid. Ent siiski, see näide tekitas minus usu, et ülikoolis teoreetiliselt õpetatud turumajanduse seadused ka tegelikult töötavad. Lisaks suhtun sellest ajast üsna närviliselt ettepanekutesse mingit majandusharu riigi või omavalitsuse poolt doteerida. Mitte et see alati vale oleks, aga tavaliselt kujutavad selliste ettepanekute esitajad ette, nagu tekiks riigil või vallal raha tühjast õhust ja mitte maksumaksjate tööst.

Teine muutus toimus tänu saatele "Rahva oma kaitse". Nimelt selles saates, mida ma juhtusin esimesena kuulama, teritasid Juur ja Kivirähk hammast ühe Eesti väga teeneka poliitiku üle. Selle nüüdseks elust lahkunud mehe pingutusi meie riigi taasiseseisvumise nimel on raske üle hinnata. 1990. aastate teiseks pooleks oli ta aga oma teenekusest liialt uhkust täis läinud ja selle üle raadiosaates nalja visatigi. Mina kuulasin "Omakaitset" suure piinlikkusega: "Kuidas küll nii tähtsat tegelast tohib niimoodi mõnitada?" Kuni ma ootamatult mõistsin, et tegelikult ei peaks ma häbi tundma Juure ja Kiviräha, vaid ikkagi selle poliitiku üle, kes on endast hakanud liiga palju arvama. Nüüd olen ma kindlalt veendunud, et pole ilma peal kurjemat nähtust kui "rahva isad". Nii kui avaliku elu tegelane hakkab arvama, et ilma temata lähevad riik ja rahvas hukka, tuleks ta võimust saata nii kaugele, kui vähegi saab.

Kolmas stseen, mida tahaksin teiega jagada, leidis aset üheksa aastat tagasi. Nimelt sõitsin siis ühe sõbrannaga Ungarisse. Hääletades. Ja juhtus nii, et kahel korral võtsid meid peale autojuhid, kes ei jõudnud ära kiruda Eesti politseid. Esimene oli ses osas viisakamate väljenditega. Nimelt saime auto peale, milles oli värske abielupaar Peterburist. Nad sõitsid otse laulatuselt Jurmalasse mesinädalatele. Jõhvis, kes mäletab, käis sel ajal suur promenaadi rajamine ja linnasüdame ümberehitamine ning selles liiklussegaduses sõitsid nad 30 märgi alt läbi 50ga. Ja jäid vahele. Ning said trahvi. Nad küll üritasid politseinikele vihjata, et tulevad otse pulmast, kuid kviitungi said ikkagi. Kuid siiski ka südamlikud õnnitlused ja kingitused − pihutäis helkureid ja ohutut liiklemist propageerivaid kleepse. Neid viimaseid me siis vast abiellunutele tõlkisimegi ja samas tundsime Eesti politsei kõigutamatuse üle uhkust.

Teine kiruja oli Ukrainast pärit ärimees, kes kihutas kodumaale viisaga tegelema. Nimelt oli see Eestis "ootamatult" tühistatud. Jäin põnevusega ootama tema seletust, miks. Selgus, et ränga kiiruseületamise eest: "Sõidan ma öösel keset tühja maanteed (teed on teil head) 120ga ja politsei peab kinni. Mitte kedagi ei seganud, maantee oli täiesti tühi − ja 400 eurot trahvi! Ja kõige hullem on ju see, et teie omadega (st Eesti politseiga) ei saa ju kuidagi kokkuleppele!" Sel hetkel tundsin ma: "Jajah, Eesti Vabariik on valmis ja on hea olla selle riigi kodanik."

Märksõnad
Tagasi üles