Teine muutus toimus tänu saatele "Rahva oma kaitse". Nimelt selles saates, mida ma juhtusin esimesena kuulama, teritasid Juur ja Kivirähk hammast ühe Eesti väga teeneka poliitiku üle. Selle nüüdseks elust lahkunud mehe pingutusi meie riigi taasiseseisvumise nimel on raske üle hinnata. 1990. aastate teiseks pooleks oli ta aga oma teenekusest liialt uhkust täis läinud ja selle üle raadiosaates nalja visatigi. Mina kuulasin "Omakaitset" suure piinlikkusega: "Kuidas küll nii tähtsat tegelast tohib niimoodi mõnitada?" Kuni ma ootamatult mõistsin, et tegelikult ei peaks ma häbi tundma Juure ja Kiviräha, vaid ikkagi selle poliitiku üle, kes on endast hakanud liiga palju arvama. Nüüd olen ma kindlalt veendunud, et pole ilma peal kurjemat nähtust kui "rahva isad". Nii kui avaliku elu tegelane hakkab arvama, et ilma temata lähevad riik ja rahvas hukka, tuleks ta võimust saata nii kaugele, kui vähegi saab.
Kolmas stseen, mida tahaksin teiega jagada, leidis aset üheksa aastat tagasi. Nimelt sõitsin siis ühe sõbrannaga Ungarisse. Hääletades. Ja juhtus nii, et kahel korral võtsid meid peale autojuhid, kes ei jõudnud ära kiruda Eesti politseid. Esimene oli ses osas viisakamate väljenditega. Nimelt saime auto peale, milles oli värske abielupaar Peterburist. Nad sõitsid otse laulatuselt Jurmalasse mesinädalatele. Jõhvis, kes mäletab, käis sel ajal suur promenaadi rajamine ja linnasüdame ümberehitamine ning selles liiklussegaduses sõitsid nad 30 märgi alt läbi 50ga. Ja jäid vahele. Ning said trahvi. Nad küll üritasid politseinikele vihjata, et tulevad otse pulmast, kuid kviitungi said ikkagi. Kuid siiski ka südamlikud õnnitlused ja kingitused − pihutäis helkureid ja ohutut liiklemist propageerivaid kleepse. Neid viimaseid me siis vast abiellunutele tõlkisimegi ja samas tundsime Eesti politsei kõigutamatuse üle uhkust.
Teine kiruja oli Ukrainast pärit ärimees, kes kihutas kodumaale viisaga tegelema. Nimelt oli see Eestis "ootamatult" tühistatud. Jäin põnevusega ootama tema seletust, miks. Selgus, et ränga kiiruseületamise eest: "Sõidan ma öösel keset tühja maanteed (teed on teil head) 120ga ja politsei peab kinni. Mitte kedagi ei seganud, maantee oli täiesti tühi − ja 400 eurot trahvi! Ja kõige hullem on ju see, et teie omadega (st Eesti politseiga) ei saa ju kuidagi kokkuleppele!" Sel hetkel tundsin ma: "Jajah, Eesti Vabariik on valmis ja on hea olla selle riigi kodanik."