JANEK PAHKA ⟩ Energeetikas on kokku keeratud kobarkäkk
17. augustil tegi elektrihind börsil absoluutse ja maksimaalse rekordi − üks kilovatt-tund elektrit maksis tervenisti neli eurot. Need, kes ostavad elektrit börsilt, teavad ammugi, et kõik kellaajad suuremate küttekehade vooluvõrku ühendamiseks ei sobi. Särakat ei saa, aga rahakott kärssab. Samamoodi on hädas kohalikud omavalitsused ja ettevõtted. Tulevik tekitab ängi ja ärevust, aga istuv valitsus ei ole teinud ainsatki liigutust, mis olukorda leevendaks.
Reformierakonna ja Keskerakonna juhitud viimaste valitsuste otsustamatuse tõttu pole piisavalt investeeritud põlevkivile alternatiivsesse energiatootmisse. Viimase kümne aasta jooksul pole ehitatud ühtegi tuuleparki! Mitte ühtegi märkimisväärset muud tootmisvõimsust juurde ehitatud pole ja samal ajal on põlevkivil tootmist kinni pandud. Energia puudujääk on varasemate valitsuste tegemata töö ja praeguse valitsuse suutmatus teha sisulisi otsuseid.
Ka kahele Eesti ja Soome vahele aastaid tagasi rajatud Estlinki kaablile ei ole lisa tulnud. Soomega ühenduste loomine on käinud väga aeglaselt ja puudu on vähemalt üks ühenduskaabel. Laiutatakse käsi, öeldakse, et kiiremini ei saa. Tegelikult puudub valitsusel igasugune soov sellega tegelda, kuigi just valitsuse kätes on otsus rajada Soomega veel üks-kaks elektriühendust. Seeläbi saaksime Skandinaaviast odavamat hüdro- ja tuumaelektrit, mida Eestis ei ole võimalik ühegi valemiga toota.
Energiakriisist väljumiseks ei peaks riik reguleerima hindu, vaid tegema otsuseid, et investorid saaksid investeerida tulevikuenergia tootmisvõimsuste rajamisse.
Valitsuse käkkimine lähtub tõdemusest, et pärast meid tulgu või pussnuge. Valitsus on oma otsustamatusega viinud meid energiakriisi, sest puuduvad ideed, plaan, tahe tegelda sisuliste lahendustega. See-eest tegeleb valitsus kobarkäki süvendamisega, milleks on universaalse teenuse loomine pikaks ajaks ja turu solkimine, selle asemel et otsustada Eestis juurde ehitada elektrijaamu ning ühendada meid uute kaablitega Skandinaavia odava hüdroelektriga.
Eesti 200 töötas ühes valdkonna asjatundjatega välja võimalused, kuidas Eesti ettevõtjad, omavalitsused ja kodutarbijad pääseksid "elektritoolilt" elusalt.
Anname võimaluse kõigile väiketootjatele, kes on juba ammugi ootel, et ühendada oma päikesejaam Elektrilevi võrku. Kui vaja, saame ise hakkama. See kindlustaks suurema koguse odava elektri jõudmise meie kõigini. Tulgu vaid riik eest ära. Valitsusel on voli anda Enefit Connectile ja Elektrilevile suunis, et ettevõtted tõstaksid oma võrguehituse tempot.
Ühtlasi tuleks luua kõik võimalused, et erakapital investeeriks mitmekesisesse elektritootmisse. Kui erarahast jääb väheks, siis peab moodustama riikliku fondi, mille ülesanne on Eesti elektrišokist päästa.
Väljapääs tekkinud olukorrast on see, kui väga kiiresti suurendatakse elektri tootmist. See nõuab väga kiireid otsuseid nii planeeringute kui investeeringute osas. Neid otsuseid täna ei ole ja mingit plaani valitsusel ka ei ole.
Endiselt menetletakse teokiirusel mingeid lube ja mõjuhinnanguid. Praeguse prognoosi kohaselt püstitatakse järgmine suurem tuulepark alles 2028. aastal. Mis mõttes? See on liiga aeglane ja seda on liiga vähe. Praeguses eriolukorras on vaja eriliselt kiiret edasiliikumist pooleli olevate projektidega.
Hoogsalt tõusnud energiahinnad on toonud riigikassasse sadu miljoneid käibemaksu- ja aktsiisieurosid. See raha tuleks suunata uute elektritootmisvõimsuste ehitusse, korteriühistute ja eramute soojustamise toetamisse senisest kaks korda suurema summa eest.
"Elektritoolilt" võime pääseda ainult siis, kui on piisavalt otsustusjulgust ja pealehakkamist. Kas istuval valitsusel seda jätkub, on senise tegevusetuse valguses kahtlane.
Erakonna Eesti 200 kindel seisukoht energiakriisist väljumiseks on see, et riik ei peaks reguleerima hindu − võti ei ole mitte konkurentsiameti ametnike arvutustes, vaid turumajanduses. Riik peab tegema otsuseid, et investorid saaksid investeerida tulevikuenergia tootmisvõimsustesse. Alustada tuleb sellest, et kiireimas korras otsustataks ära pooleliolevate keskkonnasõbraliku elektritootmise projektide lubade väljastamine, et esimesed tuulikud ei saaks püsti mitte 2028. aastal, vaid aastaks 2025.