Narva volikogu liikmed, kes praegu räägivad, et riik on seadust rikkunud ja sisuliselt Narva linnalt tema monumendid varastanud, ilmselt tegelikult nii ei mõtle. Kui neil oleks olnud kange tahtmine neid punamonumente eesotsas tankiga linnale jätta, oleks nad nii ka otsustanud.
Narva poliitikutel on tanki tarvis isiklikuks kasuks
See võimaluseaken volikogul oli, kuid saadikud ei julgenud või ei tahtnud otsustada. Ja valitsus otse nii ütleski: kuna linn ei saanud hakkama, tulime me Narvale appi ja viisime monumendid ise ära.
Kuna idee valitsuse vastu kohtuteele asuda tuli opositsioonilt, võib see olla ka katse survestada linnavalitsust eesotsas linnapea Katri Raigiga. Sest tahetakse ju kohtusse pöördumine veeretada linnavalitsuse õlgadele. Mis jääb aga Katri Raigil üle olukorras, kus ta on teatanud, et linnavalitsus riigiga kohtus käima ei hakka? Üks väheseid võimalusi on siis tagasi astuda. Ja sellisel juhul on ju opositsioon oma eesmärgi saavutanud.
Tank on Narvas muutunud sõjarelvast poliitiliseks tapamasinaks, nii et isegi osa koalitsioonisaadikutest on hirmust selle ees opositsiooniga ühte meelt võtmas. Kuna saadakse aru, et tankiga on võimalik poliitilisi punkte teenida, aga ka kaotada.
Kas Narval on mingi võimalus kohtus valitsust võita? Seda me ju täpselt ei tea, kuna kohtuvõim on täitevvõimust sõltumatu ning teeb oma otsuseid seadusepügalate kaalukust arvestades. Valitsus on tanki ja teiste monumentide äraviimist põhjendanud julgeoleku küsimusega. Ja viidanud korrakaitseseaduse paragrahvile, mis ütleb, et politseil või muul korrakaitseorganil on õigus võtta vallasasi hoiule vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. See, kas tanki ja punamonumentidega kaasnes oht, on nüüd argumenteerijate sõnaosavuse küsimus. Selge on, et pinged nende monumentidega seoses pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse kasvasid. Ja see, mis võinuks juhtuda siis, kui asi oleks veninud ja pinged kasvanud, on näitlikustatav kaadritega aastast 2007, kui Tallinnas teisaldati pronkssõdur.