:format(webp)/nginx/o/2020/10/05/13391609t1hd469.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/09/12/14825151t1hf4f1.jpg)
Meie haridussüsteem on jõudnud kriisi. Eesti haridustöötajate liidu uuringu kohaselt on 92 protsenti õpetajatest kogenud läbipõlemist ning 60 protsenti on kaalunud ülekoormuse ja väikese palga tõttu töölt äraminekut. Üle 5000 Ukraina õpilase on liitunud meie koolidega ning see paneb koorma ja vastutuse taas tavalisele õpetajale, kes peab leiutama viise muukeelsete laste õpetamiseks kõigi teiste kohustuste kõrvalt.
Iga teine õpetaja lahkub oma töökohalt esimese viie tööaasta jooksul. Vohav inflatsioon, mis on jõudnud 25 protsendi juurde, kiirendab töölt lahkumise protsessi ning sunnib õpetajaid liikuma tasuvamale tööle, et kindlustada enda toimetulekut. Juba praegu võib öelda, et ligi viiendik õpetajatest ei vasta keele- või kvalifikatsiooninõuetele. Lõpuks seab see meid olukorda, kus kannatavad õpilaste vaimne tervis ja saadava hariduse kvaliteet ning muukeelsed õpilased jäävad korraliku keeleoskuseta.
Reemo Voltri tegi haridustöötajate liidu esimehena ainuõige otsuse ning näitas valmisolekut viia õpetajad tänavatele, kui töötasu ei tõuse teiste kõrgharitud spetsialistide palgaga võrdseks. Selle tulemusel läks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas küsima rahandusministeeriumilt ligi 100 miljonit eurot õpetajate keskmise palga tõstmiseks 2000 euroni. Muuseas mainis minister paljulubavat õpetajate karjäärimudelit, klassijuhatamise tasu tagasitoomist ning Ida-Virumaal lisatasude kehtestamist. Samal ajal on rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus öelnud ära mitmele teisele suurele investeeringule, kuna järgmise aasta eelarve on tulemas niigi puudujäägiga. Seega ootab suure tõenäosusega Reemo Voltrit ja õpetajaid sümboolne palgakasv lubadusega seada see küsimus prioriteediks järgneval aastal.
Kirde-Eestis on kuhjaga koole, mis saavad ministeeriumilt järjepidevalt ettekirjutusi, kuid aastate jooksul ei muutu midagi.
Kujunenud olukorras võib suhteliselt kindlalt öelda, et varsti näeme streikivaid õpetajaid esimest korda viimase dekaadi jooksul. Hariduskriisi olukorras peaks valitsus end kokku võtma ning käsitlema hariduskulusid investeeringuna, mille tarbeks peaks võtma kas või laenu. Tegelikult peaks õpetajate palk tõusma plaanipäraselt. Praegu see toimub, aga hoogtöö korras, kui kriis on juba kätte jõudnud ja on vaja välja pigistada maksimumi, et määrida enne valimisi õpetajatele mett mokale. Peaks vaatama kaugemale kui üks aasta või valimistsükkel ning prognoosima palgatõusu ja õpetajate juurdekasvu pikemaks perioodiks.
Ida-Virumaa elanikud peaksid nõudma oma õpetajatele veelgi paremaid töötingimusi kui teised maakonnad, mõeldes oma laste tulevikule ja kvaliteetsele haridusele. Praegu otsime keelt valdavaid õpetajaid tikutulega taga ning nõudlus nende järele aina kasvab, kuna riik on välja kuulutanud ülemineku eestikeelsele haridusele.
Ainuüksi suurendatud koefitsiendiga palgast Ida-Virus ei piisa. Peaks mõtlema laiemalt motivatsioonipaketile, et pendelränne ja kõrge töökoormus ei laseks põhja alustavate õpetajate motivatsiooni. Tuleks vähendada kontakttundide arvu, anda rohkem aega tundide ettevalmistamiseks ning pakkuda kaugelt tulnud õpetajatele eluaseme- ja sõidukulude kompensatsiooni. Eestikeelne õpe ei korralda ennast ise.
Peame rääkima ka hariduse juhtimise kvaliteedist. Kirde-Eestis on kuhjaga koole, mis saavad ministeeriumilt järjepidevalt ettekirjutusi, kuid aastate jooksul ei muutu midagi. Peaksime tagasi tooma koolijuhtide tähtajalised töölepingud ning tegema aeg-ajalt kvaliteedikontrolle. Tuleb kokku leppida, milline on hea kool, ja nendest kriteeriumidest lähtuvalt hinnata koolijuhte. Koolijuhid peavad Eestis olema tippjuhid, kes saavad tippjuhi palka ja kellelt oodatakse tippjuhi väärilisi töötulemusi.
Aleksei Jašin on endine Sinimäe põhikooli õpetaja.