T, 6.12.2022

ERIK GAMZEJEV ⟩ Valitsusliit mängib energeetikas EKREga äraandmist

Erik Gamzejev
Valitsusliit mängib energeetikas EKREga äraandmist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev.
Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Valitsusliidu soovimatus võidelda süsinikukvootide hinnalae eest, mis toetaks kodumaist elektritootmist ja aitaks leevendada energiakriisi, toidab EKRE populaarsuse kasvu.

Valitsusel peab olema selge plaan, kuidas põlevkivienergeetikast taanduda Eesti riigile ja inimestele võimalikult väikeste kahjudega. Kallinev elekter, suurem sõltuvus naaberriikidest, maksude laekumise vähenemine, sotsiaalpingete süvenemine Ida-Virumaal − need on vaid osa põlevkivienergeetika turult välja tõrjumise negatiivseid mõjusid Eesti ühiskonnale. Kui turul on tootjaid vähem, tõuseb ka hind. Suurenevate arvete üle ei rõõmusta ükski kodutarbija. Kuid veelgi halvem sõnum on see nendele ettevõtetele, kelle tootmiskuludest moodustab kaaluka osa elekter.

Need mõtted said Põhjarannikus kirja pandud rohkem kui kolm aastat tagasi, mil Euroopa poliitikute reguleeritavate süsinikukvootide järsu kallinemise tõttu langesid Eestit aastakümneid teeninud põlevkivielektrijaamad koomasse. Ida-Virumaal kaotas kaevandustes, elektrijaamades ja neid teenindanud ettevõtetes töökoha paar tuhat head palka teeninud inimest. Lubatud õiglase ülemineku fondi miljonitest ei ole kolm aastat hiljem veel ühtegi uut töökohta sündinud ja esimesi rahataotlusi alles menetletakse.

Eesti muutus elektrienergiat eksportivast maast elektri importijaks. Samas ei ole rohkem kui kolme aasta jooksul asemele tulnud märkimisväärses mahus ei tuulikuid ega teisi taastuvenergia tootmisi. Kõige olulisem muutus on vaid see, et põlevkivi asemel on samades elektrijaamades pisut rohkem põletatud puitu.

Põlevkivist on elektrit võimalik toota oluliselt madalama kuluga juhul, kui selle kuludest ei moodustaks üle poole süsinikukvoodi kõrge hind.

Kolm aastat tagasi muutusid mitmed Euroopa riigid järjest tugevamini Putini gaasiluti sõltlasteks ja õhutasid samas ääsituld süsinikukvootide hinnakasvuks, mis lämmataks igaveseks põlevkivi- ja kivisöejaamad. Lihtsamalt öeldes tagusid nad oimetuks olemasolevat juhitavat elektritootmist, kasutades selleks lisanuiana ka Venemaa poolt kvoodivabalt fossiilkütustest toodetud elektrit, mis erinevalt oma põlevkivijaamade elektrist parketikõlblikuna lahkelt turule lubati.

Kõige selle tagajärjel hakkaski juba enne seda, kui Venemaa tänavu 24. veebruaril laiaulatuslikult Ukrainale kallele tungis, elektri hind aina kõrgemale ronima. Putini vallandatud sõda andis hinnatõusule vaid hoogu juurde, sest siis oli paras aeg tõmmata pauguga kinni see gaasilõks, kuhu ta mitmed suured, kuid tema suhtes sinisilmsed Euroopa riigid oli meelitanud.

Nüüd on korraga selgunud, et tootmisvõimsusi ei jätku, kõlavad üleskutsed kütta võimalikult vähe, ametnikud nuputavad muudkui kõrge elektrihinna hüvitamise skeeme. Ettevõtted, kes toetust ei saa, panevad lihtsalt uksed kinni, sest ei suuda kasvavate kuludega konkurentsis püsida. Viimane värske näide on Ida-Virumaal Püssis ligemale 150 töötajaga ligi pool sajandit tegutsenud puitplaaditehas, mis esitas kohtule pankrotiavalduse.

Toimuv teeb seda enam nõutuks, et Eestil on tänu põlevkivijaamadele, mida pole õnneks veel jõutud vanarauaks lõigata, võimalik oma energiavajadus katta. Põlevkivist on elektrit võimalik toota oluliselt madalama kuluga juhul, kui selle kuludest ei moodustaks üle poole süsinikukvoodi kõrge hind.

Liikumisest taastuva energia poole ei ole vaja loobuda, kuid selleks tuleks võtta olusid arvestades mõõdukas ja mõistlik samm. Kvootidele tuleks kehtestada ajutine hinnalagi. Olgu see näiteks 30 või ka 40 eurot tonni kohta. Sellest koguneksid ikkagi arvestatavad rahasummad taastuvenergia arendamiseks.

Praegu on absurdne olukord, kus suur osa kogutud kvoodirahast läheb ümberjaotamisele kalli elektri hüvitamiseks tarbijatele. Ükskõik, kui läbimõeldud need skeemid ka poleks, on see ikkagi kunstlik lahendus, kus ühed võidavad rohkem, teised vähem ja kolmandad mitte midagi.

Ajutine hinnalagi peaks kestma senikaua, kuni on rajatud piisavalt taastuvaid elektritootmise võimsusi, mis suudavad pakkuda elektrit taskukohase hinnaga, ning uued ettevõtted, kuhu kaevurid ja energeetikud saaksid tööle asuda, oleks stardivalmis. Praegu, mil elektri tootmise võimsusest on kõvasti puudu, on ju terve mõistuse vastane panna kunstlikke päitseid olemasolevatele elektrijaamadele. Kui maja põleb ja kustutusvahendeid napib, siis pole mõistlik jätta nurka olemasolevaid kustuteid, sest nende taatlemise kleebisel on tähtaeg veidi üle läinud. Põlevkivijaamad ei kesta igavesti, aga kui paremat parajasti võtta pole, tasub neid kasutada, eriti neid, kus on keskkonnanõuetele vastavad filtrid peal.

Kvootidele hinnalae kehtestamine annaks Eesti põlevkivijaamadele kindlust investeerida nende töökindluse hoidmisesse elektridefitsiidi ajaks. Pakuks tööd mitmele tuhandele Eesti inimesele, tooks maksutulu kohalikele omavalitsustele ja riigile. Tooks elektrihinnad allapoole ning võtaks riigilt vajaduse tegelda hüvitiste keeruka ja osaliselt ebaõiglase süsteemiga. Hoiaks ära elektri hinnast tugevasti sõltuvate kohalike ettevõtete käpuli kukkumise.

Pealtnäha lihtsaid lahendusi ei ole alati lihtne ellu viia. Arusaadav, et Eesti ei saa Euroopa Liidu liikmena teha soolot ja tuleb arvestada ka üldiste reeglitega. Kuid süsinikukvoodi hinnalagi ei ole ainult Eesti, vaid ka paljude teiste riikide jaoks üks lahendusi, kuidas praegust energiakriisi mõnevõrra leevendada. Kui mõni Euroopa Komisjoni volinik puikleb vastu, siis tuleb oma huvide eest tugevamalt seista ja veenda, et see on mõistlik.

Praegune valitsus nagu ei püüakski seda teha. Vägisi jääb mulje, et praegusel kolmikliidul oleks justkui mingi vaikiv kokkulepe mängida riigikogu valimiste eel trumbid EKRE kätte, kes kuulutab sirgjooneliselt, et Eesti ei pea end piitsutama, et aidata kinni maksta Euroopa rikkamate riikide utoopilist energiapoliitikat. Küsitlused näitavad, et selline sõnum kasvatab EKRE toetust mühinal. See on valitsusliidu poolt tagurpidi kabe ehk tamkanuppude äraandmine.

Märksõnad
Tagasi üles