ANVAR SAMOST ⟩ 10 aastat pika vaateta riigieelarvet
11. oktoober 2022, 00:00
Eesti riigieelarve tegemine, selle sisu, eesmärgid (või nende puudumine) ja tulemused saavad alati liiga vähe avalikku tähelepanu. Tegu on detailse ja mahuka kokkuleppega, kuidas meist igaühe, absoluutselt igaühe käest raha ära korjata ja siis peaaegu igaühele tagasi jagada, kuid peale nende, kes otseselt eelarvet koostavad või sealt suuremaid summasid saavad, see paljudele huvi ei paku.
Väga stabiilsetes oludes oleks nii ka mõistlik. Kui majanduses muutusi pole, maksud ja kulud püsivad suurtes piirides samad, inflatsioon Euroopa Keskpanga eesmärgiks oleva kahe protsendi juures − milleks erutuda. Kuid Eesti on enamiku oma iseseisvuse taastamise järgsest ajast, ühtlasi ajast, mil meil on olnud parlamendis kinnitatud riigieelarve, sellistest oludest kaugel.
On piinlik, kui peaminister eksib kordades, kui tema käest pärida järgmise aasta riigivõla kasvu kohta, eriti kui jutt ei käi mõnekümnest miljonist eurost, vaid pigem miljardist. Samas saavad selle kasvu abil palga- või pensionitõusu sajad tuhanded ning lausa piinlik tundub pärida, kuigi just see peaks valimiste aasta eelarve puhul olema elementaarne.
Eesti pikaajalise laenamise hind kasvas poliitikute enamusele üllatusena 32 korda.
Ehkki suur osa eelarve rohkem kui 500 lehekülje pikkusest ministeeriumide koostöös valminud seletuskirjast kirjeldab endiselt kulusid tegevuspõhiselt ehk raskesti võrreldavalt ja segaselt, siis need osad, mis kirjeldavad riigi fiskaalpositsiooni, laenukoormust, maksukoormust ja tulusid, on lausa eeskujulikult selged. Ei ole üldse keeruline leida üles, et julgeoleku- ja sotsiaalkaitsekulude märkimisväärse kasvu tõttu suureneb Eesti riigivõlg 2023. aastal 780 miljoni euro võrra 19,8 protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKP). 2024. aastal kasvab võlg veel ja peaks olema 22,5 protsenti SKPst.
Muide, selle riigivõla tasemega oleme ikka Euroopa teiste riikidega võrreldes täitsa rea lõpus ning ka keskmisest üle kahe korra madalamal tasemel. Oleks nagu hästi siis?
Aga ei ole tegelikult, kui vaadata Eesti riigi rahanduspoliitikat pikemas perspektiivis kui üks aasta.
Eesti rahanduspoliitika on alates 2011. aastast kujunenud varasemaga võrreldes täiesti teises keskkonnas. Eestil ei ole sellest aastast enam oma valuutat, mille aluspõhimõtteks oli fikseeritud kurss ning selle hoidmine läbi väga range eelarvetasakaalu.
Ajaloolise kokkusattumusena on enam-vähem samast ajast täiesti teises keskkonnas kujunenud ka kogu maailma, sealhulgas eurotsooni rahanduspoliitika. 2008.-2009. aasta ülemaailmse finantskriisi lahendamiseks kasutasid keskpangad kuni viimaste kuudeni erakorralistes mahtudes rahapakkumist, mis on tuntud ka rahatrükina. Intressimäärad liikusid allapoole nulli, mille tagajärjel kumuleerusid rahasüsteemis väga suured pinged, paljud riigid aga kasvatasid oma võlakoormat veelgi.
Ettevaatlik rahanduspoliitika on kindlasti olnud Eesti tugevus. Halbu näiteid leiab mitte ainult Lõuna-Euroopast, vaid ka meile palju lähemalt, näiteks Soomest.
Küsimus on, kas Eesti poliitikud said 2011. aastal toimunud muutusest aru ja suutsid ümber hinnata meie võimalused.
Tänase seisuga on 10 aastat kestnud odavate või lausa negatiivsete intressimäärade periood läbi. Eesti riik maksab äsjases emissioonis miljardi euro eest 10aastase tähtajaga võlakirju välja andes intressi neli protsenti aastas. Kahe aasta taguses sama suures emissioonis kujunes 10aastaste võlakirjade intressimääraks 0,125 protsenti, seega kasvas Eesti pikaajalise laenamise hind poliitikute enamusele üllatusena 32 korda.
Halb on, et tõepoolest kulutame suure osa sellest laenust toetusteks. Halb, et see pole poliitiline valik, vaid pigem minnalaskmine. Viie aasta eest oleks poolteise miljardi euro suuruse laenuga saanud sama hästi kui tasuta (ka praegu on muidugi inflatsiooniga võrreldes raha hind miinuses) poliitilise valikuna ehitada teid ja muud aastakümneid maksumaksjaid teenivat taristut. Halb on ka see, et Euroopa Liidu tõukefondide raha oleme samuti suures osas ära söönud.
Suurte asjade ehitamine jooksvatest maksutuludest tähendab paraku, et need projektid kestavad kümneid aastaid. Samas on juba järgmise aasta riigieelarve näitel näha, et kui teedeehitusel tuleb võistelda palgatõusuga, siis investeeringud saavad ainult kaotada.