Arenes umbes selline vestlus.
"Ostke kaasa ja sööge väljas!"
"Me tõesti soovime ainult süüa ja kohvi juua, 10aastane noormees istub meiega vaikselt lauas."
"Ei saa, meil on reeglid."
Palusime administraatorit. Temagi "ei" oli resoluutne.
Väikemees oli hämmingus: "Miks mina süüa ei tohi?"
Ja siis korraga teatas vastuvõtulaua töötaja: "On koolivaheaeg ja spaasse võib lapsega minna."
"Soh?" küsisin. "Basseini võib, aga saali mitte?"
Neiukese hääl kerkis kraadi võrra: "Saali ei või! Kui mina reegleid rikun, kaotan ma töö, ja tööst ilma jääda ma ei taha!"
Selge see. Ehkki sellise suhtumisega võiks neiu kolm korda mõelda, kas teenindussfäär üldse sobib talle.
Erika üritas kordi ka majaprouale helistada, aga telefon jäi kutsujaks hääleks kõrbes. Erika sõbratar Hanna, keda laiem üldsus tunneb Irisena "Õnne 13"-sarjast, ei kaotanud huumorimeelt: "Meil Mornas lubatakse küll lapsi laua taha sööma!"
Aga Mäetagusel on reeglid! Muide, eesti keele grammatikas on ka reeglid. Näiteks sidesõnade "ja", "ning", "ega", "ehk", "või", "kui ka" ette reeglina koma ei panda, aga erandina tehakse seda ometi, sest teatud erand kinnitab reeglit.
Nii meie "pidulik" kohtumine lõppes. Ajasin märja jope selga tagasi ja kui restorani ukse väljastpoolt sulgesin, sulgus midagi ka minus. Seda linki minu käsi enam ei puuduta.
Rulaatorile toetudes löntsisin läbi hämara ja sajuse pargi kodu poole ning meenutasin kunagist restoranikompleksi avamist. Minu pakutud nime Meintack tõttu kutsuti mind 2005. aastal ristiemana avamispeole, seal kinkisin personalile kümme käsku, mis raamituna mitmeid aastaid fuajee seinal rippus. Kas ka täna veel, seda ma ei tea − minu külaliste hulgas oli üks allameetrimees, seega polnud mul lubatud ruumides ringi vaadata.