Minu kodukoht on Mäetaguse. Olen seda paika alati väärtustanud, tundnud sisimas, et see on minu pärisosa, minu ainuke ja õige koht päikese all. Tasapisi aga jõuab minuni tõdemus, et mu kodukoht ei väärtusta mind, teeb kord-korralt mind madalamaks ja viimasel ajal kipub suisa hambaid näitama.
Mõne päeva eest sai trükivalmis mu seni viimane raamat, panin kaante vahele nii varasema sahtlitest nopitu kui tänavuse mõttesaagi. Mu tervislik seisund ei luba mul kusagile kaugemale oma vaimutööga "eputama" minna, seega võtsin rõõmuga vastu Erika Kõllo pakkumise väikesele einele Mäetaguse mõisa restoranis. Olgu öeldud, et Erikaga seovad mind mitme aastakümne jooksul kokku palmitsetud kultuuri- ja sõprussidemed ning kuna meie kokkupuuted viimasel ajal on paljude asjaolude tõttu harvemaks jäänud, siis rõõmustasin juba ette meie ühise istumise ja vestluse üle. 25. oktoober sobis mulle ka kuupäevaliselt, sest 41 aasta eest 26. oktoobril tõid arstid mu teispoolsusest tagasi. Neid mulle kingitud aastaid olen nüüdseks oma loometöös usinasti kasutanud.
Need inimesed, kes Mäetaguselt mööda sõites mõtlevad, et see on kena koht peatumiseks ja kehakinnitamiseks, jätku kaasasolevad lapsed autosse või ketitagu parkla serva puude külge.
Restorani jõudsime ühel ajal, aga sisenesime erinevatest ustest. Erikale olid eelnevalt Tallinnast külalised tulnud, nii ta siis tuligi koos kolmeliikmelise sõprade perega. Saal oli pooltühi, paistis vaid mõni einestaja. Mina jõudsin oma vihmamärja jope juba seljast võtta, kui Erika seltskonnale öeldi, et neid ei saa teenindada, sest neil on laps kaasas ja reeglite järgi on Mäetagusel tegutsev restoran mõeldud ainult täiskasvanutele.
Meie Erikaga olime seda uudist ju lugenud, aga me ei osanud arvata, et hotell täiskasvanutele tähendab söögikeeldu lastele. Selgitasime, et me ei taha sauna ega majutust ega spaad, aga vastuvõtulaua töötaja jäi kindlameelseks: ei ja kõik.
Arenes umbes selline vestlus.
"Ostke kaasa ja sööge väljas!"
"Vihma sajab ju!"
Õlakehitus.
"Me tõesti soovime ainult süüa ja kohvi juua, 10aastane noormees istub meiega vaikselt lauas."
"Ei saa, meil on reeglid."
Palusime administraatorit. Temagi "ei" oli resoluutne.
Väikemees oli hämmingus: "Miks mina süüa ei tohi?"
Ja siis korraga teatas vastuvõtulaua töötaja: "On koolivaheaeg ja spaasse võib lapsega minna."
"Soh?" küsisin. "Basseini võib, aga saali mitte?"
Neiukese hääl kerkis kraadi võrra: "Saali ei või! Kui mina reegleid rikun, kaotan ma töö, ja tööst ilma jääda ma ei taha!"
Selge see. Ehkki sellise suhtumisega võiks neiu kolm korda mõelda, kas teenindussfäär üldse sobib talle.
Erika üritas kordi ka majaprouale helistada, aga telefon jäi kutsujaks hääleks kõrbes. Erika sõbratar Hanna, keda laiem üldsus tunneb Irisena "Õnne 13"-sarjast, ei kaotanud huumorimeelt: "Meil Mornas lubatakse küll lapsi laua taha sööma!"
Aga Mäetagusel on reeglid! Muide, eesti keele grammatikas on ka reeglid. Näiteks sidesõnade "ja", "ning", "ega", "ehk", "või", "kui ka" ette reeglina koma ei panda, aga erandina tehakse seda ometi, sest teatud erand kinnitab reeglit.
Nii meie "pidulik" kohtumine lõppes. Ajasin märja jope selga tagasi ja kui restorani ukse väljastpoolt sulgesin, sulgus midagi ka minus. Seda linki minu käsi enam ei puuduta.
Rulaatorile toetudes löntsisin läbi hämara ja sajuse pargi kodu poole ning meenutasin kunagist restoranikompleksi avamist. Minu pakutud nime Meintack tõttu kutsuti mind 2005. aastal ristiemana avamispeole, seal kinkisin personalile kümme käsku, mis raamituna mitmeid aastaid fuajee seinal rippus. Kas ka täna veel, seda ma ei tea − minu külaliste hulgas oli üks allameetrimees, seega polnud mul lubatud ruumides ringi vaadata.
Nüüd kirjutaksin ma suurte ja rasvaste tähtedega ainult ühe käsu: reegleid järgides tuleb säilitada inimlikkus!
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis olen ma selles restoranis 17 tegutsemisaasta jooksul vahest sama arv kordi käinud: mõnel juubelil, mõnel matusel, mõnel vastuvõtul, paaril kohtumisel ja paar korda sõpradega einestanud. Erilist hubasust ega külalislahkust pole ma seal tunnetanud, aga nii inetut kohtlemist pole ma ei seal ega teistes toitlustusasutustes kunagi kogenud.
Võib-olla kui saal oleks olnud sööjaid täis või kui seal toimunuks mingi seltskondlik koosviibimine, siis ehk tundunuks jäik reeglite järgimine kuidagipidi mõistuspärane. Sel sügisvihmasel teisipäeval, kell neli õhtueelsel ajal, mil meid ei lubatud pooltühja söögisaali, oli see täieline nõmeduse tipp.
Olin ja olen üsnagi seaduskuulekas inimene, järgin alati reegleid ning suhtun mõistvalt keeldudesse, mida arusaadavalt põhjendatakse ja mis ei mõju solvavalt. Pole ju minu süü, et mul pole võimalust külastada seda restorani keskealise paarina, sest ma olen üksik vanainimene, kellele väga harva külla tullakse.
Erika seltskond jätkas seda meie ühiselt kavandatud õhtut Saka mõisa restoranis, kus neid külalislahkelt vastu võeti, meeldivalt teenindati ja väikese noorhärra erisoove täideti. Mina proovisin külmatunnet ihust ja roisumaitset suust kodus ingverinapsi ja sidruniteega alla loputada, aga see ei mõjunud mitte.
Huvitav, mõtlesin: kui me oleksime koolipoisi asemel restorani kaasa võtnud Miisu või Muki, kas meid siis oleks teenindatud?
Alutaguse vallavolikogu peaks hoolega mõtlema, kas maksumaksjate arvelt tasub toetada mõisarestorani, kus öeldakse "ei" klientidele, seega ka nende rahale. Need inimesed aga, kes Mäetaguselt mööda sõites mõtlevad, et see on kena koht peatumiseks ja kehakinnitamiseks, jätku kaasasolevad lapsed autosse või ketitagu parkla serva puude külge.
Restoranipidaja võimalik vastulause sellele loole ei muuda mingil määral inetut kohtlemist, mille osaliseks mina, mu uus raamat ja mu sõbrad minu teise sünnipäeva eelõhtul saime.
