KADRI PAAS ⟩ Elanikkonnakaitse kursused peaksid olema kohustuslikud

Kadri Paas, sisejulgeoleku asjatundja, Eesti 200 Foto: Erakogu

Ukraina kogemus õpetab, et meie kõigi huvides peaks olema omandada oskused iseseisvalt toime tulla juhuks, kui pole tundide ja päevade kaupa elektrit, vett ja sooja. Ent elektrikaoks ei ole Eestis sõda vaja, piisab üle Eesti pühkivast tugevast tormist.

Kaitsevägi, kaitseliit, päästeamet ja kiirabi korraldavad õppusi ka praegu, kuid kas tavaline Eesti inimene teab, kuidas keset kriisi mõistuspäraselt käituda? On vaja hakata sarnaselt kaitseväe ja kaitseliidu õppustega korraldama kõigile Eesti inimestele elanikkonnakaitse õppusi: evakuatsioon, varjumine, elementaarne toimetulek elektri, vee ja soojata. Õpetama peaks äärmiselt praktilisi oskusi. Kaitseliidu aktiivsetel liikmetel on need teadmised olemas, ka vajalik varustus ja tagavara kodus, ent enamik inimesi ei kuulu kaitseliitu.

Eriti kortermajade elanikele on vaja teha algosakeste kaupa selgeks, mida teha pikemaajalise elektrikatkestuse korral, kui majas ei ole enam vett ega sooja; kuidas ja millega valmistada süüa, kui ei ole puupliiti, gaasi ega elektrit; mille abil seada sisse viisakas kemps või kuidas kiiresti jahtuvas raudbetoonmajas vältida külmumist.

On vaja hakata sarnaselt kaitseväe ja kaitseliidu õppustega korraldama kõigile Eesti inimestele elanikkonnakaitse õppusi: evakuatsioon, varjumine, elementaarne toimetulek elektri, vee ja soojata. Õpetama peaks äärmiselt praktilisi oskusi.

Millist elementaarset varustust võiks omada, et tunda end enam-vähem julgelt ka siis, kui kipub pimedaks ja külmaks minema. Pisiasju on palju ja sõjatagi oleksid need kasulikud teadmised.

Vanematele inimestele meenuvad kindlasti nõukogudeaegsed tsiviilkaitseõppused, mille käigus pidi end pahade ameeriklaste nn tuumarünnaku eest varjendisse peitma. Ukrainlased said juba sõja alguses vähemalt oma auklikule, kuid siiski enam-vähem ilusti toiminud ja aina paranevale õhukaitsele loota, see-eest Eestis ei ole meil veel mõnda aega raketikuplit. Kui kaitseminister Hanno Pevkur peab sõna, siis isegi pärast kahe keskmaa õhukaitsepatarei ostmist oleks enamik Eesti taevast ja elanikest raketipilve ees kaitsetud.

Seega õpime ise hakkama saama. Selleks, et õppida ja harjutada elanikkonnakaitse erinevaid tahke, tuleb algatada sisukad ja regulaarsed õppused. Kas need peaksid olema vabatahtlikud või kohustuslikud? Kui tuua paralleel haridusvaldkonnast, siis põhiharidus on Eestis kohustuslik. Arvestades, et ka elanikkonnakaitse kursustel omandatakse esmased teadmised ja oskused, siis võiksid needki olla kohustuslikud.

Kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

See on totaalkaitse põhimõte ehk iga okas loeb. Ent selleks, et meie kodanik omaalgatusliku vastupanu osutamise käigus hukka ei saaks või vastupanu osutaja lähedased ei sureks samal ajal nälga ega külmuks ära, ongi Eesti elanikele vaja kõige kriitilisemates olukordades toimetulekut õpetada.

Eesti (sise)julgeoleku asjatundjad on aeg-ajalt seadnud eeskujuks mägise Šveitsi tsiviilkaitse mudeli. Šveitsi puhul on tegemist laia, kogu ühiskonda hõlmava elanikkonnakaitsega, mis toimib nii rahu- kui sõjaajal. Nii nagu Eestiski põhineb ka Šveitsi riigikaitse ajateenistuses väljaõpetataval reservväel, mis vajaduse korral kokku kutsutakse.

Ent ühes käituvad Eesti ja Šveits väga erinevalt: Šveits usaldab oma kodanikke, Eesti mitte. Kui kaitseväe juhataja Martin Herem mullu aprillis oma Šveitsi kolleegiga kohtus, pidi ta nentima: "Veendusin taas, kui suur on Šveitsi riigi usaldus oma reservväelase suhtes, kellel enamikul on teenistusrelv kodus, millega ta ohu korral on kohe võimeline teenistusse ilmuma."

Kuid Eesti riik ei usalda reservväelastele relva koju, kuigi meie naabruskonnas toimuvat arvestades peaks igal Eesti reservistil kapinurgas lisaks Rahele ka üks Javelin seisma. Niisiis, arengu- ja õpiruumi jätkub.