VIRVE OSILA Rakettidega paugutamine pole inimõigus (1)

Virve Osila
Copy
Virve Osila
Virve Osila Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Öeldakse, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Ilmselt polegi sellisest tegevusest tolku, aga kõrvalseisjal või pealtvaatajal võivad sel ajal tekkida mõtted, mida hiljem lõpuni mõelda ja teistega jagada tahaks; kas või iseendale kinnituseks, et kuuldust-nähtust õigesti või valesti aru on saadud.

Ilutulestik on mulle alati millegipärast väär tundunud. Mulle meeldib rahulik taevas. Juba lapsena oli üks mu meelistegevu(setu)si selili maas lamades taevast, pilvi ja linde jälgida. Minu lapseaastatel mõistagi külades ja alevites tulevärke ei ragistatud; suur sõda oli inimestel liiga värskelt meeles.

Aja edenedes edenes ka inimeste muutumine tuldpurskavate lohede armastajaiks. Eelmise sajandi lõpust kandus sellesse sajandisse eriline tule- ja paugulembus. Iga pisutki suurem sündmus ja üritus lõpetati ilutulestikuga. Üks mu tuttav külamees ütles kord kartulivõttu lõpetades, et kuramus küll, tea, kas peaks ka pauku tegema ja tuld pritsima suurest rõõmust, et talvekardulas salve sai. Ja naeris mõrult, sest me mõlemad olime turris taevanarrimise pärast.

Miks Kremli kellade kummardajad Moskva aja järgi tööle ja kooli, arstile või ükskõik kuhu mujale ei lähe? Tavaelu kulgeb ikka Eesti aja järgi, aga paugutatakse naaberriigi korra kohaselt.

Mäetaguse mõisapäevad lõpetati alati ilutulestikuga. Südasuvel. Kui õhtud olid pikalt heledad. Ka sel põuasel suvel, kui naabervald maadles suurte metsapõlengutega, lasti Mäetagusel taevasse nii palju tuld, kui torudest tuli. Toona nutsin vihast. Kõik pulmad, mis mõisas peeti, lõpetati ilutulestikuga. Kogu alevik pidi kuulma, et keegi läks pauguga paari. Huvitav, mõtlesin, kui lahutavad, kas siis pritsivad tuld ainult sõnades või tegudes ka?

Suuline protest sel korral ei aidanud, tegin kirjaliku avalduse, siis võeti vastu otsus, et pärast ühtteist õhtul enam ei paugutata − õnn tuli enne öörahu taevasse lasta.

Kui mul veel "liikumisaparaat" enam-vähem korras oli, käisin 1. jaanuaril raketiümbriseid ja muud sodi maja eest kokku korjamas. Ühel kärekülmal uusaastahommikul oli suure tamme all lumel ka mitu linnulaipa. Sel hetkel jõudis minuni tõdemus, et sõna "inimene" ei kõla kohe üldsegi uhkelt; inimeseks olemist tuleb meil kõigil alles õppida, sest kuni haritust ei ole, seni istuvad haridus ja harimatus ühel toolil.

Mullu sügisel hakati rääkima, et kuna Putini sõja tõttu Ukrainas on Eestis palju põgenikke − sõja jalust põgenenud naisi-lapsi −, siis oleks soovitatav ilutulestikud uusaastaööl ära jätta. Et hoida inimeste meelerahu, säästa loomi ja loodust; ka raha. Tundsin tõelist heameelt, et ometi kord… Vara rõõmustasin.

Mäetagusel paugutati kogu detsembrikuu vältel; ka päeval lärtsutati nii siin kui seal. Ühe pere närvid olid viimase piirini viidud, sest nende aiatagune oli õhtuti nagu lahinguväli; ka kortermajade lähistel tehti selliseid kärakaid, et mitmed südamed jätsid lööke vahele.

Vana aasta eelviimasel tunnil läks korralik lahing lahti. Meil ju on ajast aega kaks korda ühel ööl uut aastat vastu võetud: esimene kord Moskva aja järgi ja teine kord südaööl. (Minu isa, kes punast korda silmaotsaski ei sallinud, laulis vintispäi kõvasti ja valesti, kui MTJ partorg ka seltskonnas oli: "Taaderit ja tuurita, elu käib ilma uurita. Ei uuri meil pole vaja, küll Moskva ütleb aja…" Ja naeris seepeale alati kurjalt ja hirnuvalt, pilk partorgil. See pobises pahaselt omaette, aga kuna ta isa aetud samakast loobuda ei suutnud, siis ta tüli ei tõstnud.)

Olen sageli mõelnud, miks Kremli kellade kummardajad Moskva aja järgi tööle ja kooli, arstile või ükskõik kuhu mujale ei lähe? Tavaelu kulgeb ikka Eesti aja järgi, aga paugutatakse naaberriigi korra kohaselt. Nii justkui antakse mõista, et meie tahame ja teeme ja teie siin kõrval peate vaikides välja kannatama.

Aasta ringi on jutu järgi kõik meil vaesed, aga aasta lõpus on rakettideks raha piisavalt. Ka neil, kes tund hiljem paugutavad, ei paista mammonast puudust olevat. Paide linna esireformer omavalitsuse raha ei kulutanud, tegi korjanduse ja inimesed polnud kitsid: kolme tonni eest ajas pisike Paide pea kohal taeva lõõmama. Mitu Jõhvi inimest ütles ka, et sellist paugutamist nagu tänavuse aasta hakul pole ammu olnud.

Kole küll kuulata, aga ilus vaadata, ütlevad ilutulestiku pooldajad. Kahjuks nad ei mõtle, et see ilu on hetkeline, aga kahjud püsivad kaua, kui üldse kaovadki. Keegi on öelnud, et kui raha jagub, pole mõistust vajagi.

Kas mäletate aega, kui pool riiki oli Hiina laternate hulluses? Nende kaudu anti armutõotusi ja sõprusevandeid, leinati ja juubeldati. Kuni teadlased tegid selgeks, kui palju kahju need põlevad laternad tekitavad ja milliseid õnnetusi põhjustavad. Lõpuks võeti vastu tark otsus ning laternate lennutamine keelustati. Järgnes natuke pobinat, aga see vaibus peagi.

Ma ei ole keeldude ega käskude pooldaja, aga kui muidu ei saa, tuleb seda meedet kasutada. Kus ometi on meie rohelised? Muud rohepöörajad ja planeedipäästjad? Tuld purskavad lohed peaksid elama muinasjuttudes, aga kahjuks tuleb neid praegusel ajal ka ilmsi Kremli väravaist hirmutavalt palju välja elu ja ilma hävitama.

Võtame meie siin vaiksemalt, rahu pole kunagi liiga palju. Inimene pole ju loodud selliselt elama, et pärast teda tulgu või veeuputus. Minu varbad on varsti külmad, aga ometi on mulle oluline teadmine, et ka mu kääpa kohal on sinine taevas; et Alutagusel kohab veel metsi, kus on kohta lindudel ja loomadel, elamaks oma salaelu; et Eestimaal on õhku ja valgust ja vabadust.

Rakettidega paugutamine pole inimõigus, aeg oleks sellest aru saada. Sest ütlemist, et pole soovitatav, tõlgendatakse ikka lubamisena.

Tarkus tuleb tasapisi, ütleb vanasõna. Praeguseks on selge, et liiga aeglaselt ja mõnele ei jõuagi kohale.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles