:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2022/12/30/15053401t1h5610.jpg)
Mõned aastad tagasi sai Ida-Virumaal elektrijaamu, põlevkivikaevandusi ja õlitehaseid juhtiv Andres Vainola suuniseid, et lammutage need põlevkivijaamad ära, neid ei lähe enam kunagi vaja.
Mitu tuhat töötajat oli juba vallandatud, pool Estonia kaevandust oli konserveeritud. Elekter pidi edaspidi tulema rohepöördepropelleritest ja Estlinki kaablite kaudu teistelt maadelt.
Hiidfirma Enefit Power juhina usaldas Vainola koos oma meeskonnaga siis ikkagi kõhutunnet, ei saatnud neid jaamu vanarauda, vaid kunstlikku koomasse. Ta ei eksinud. Ratsionaalselt mõeldes ei saanudki teisiti arvata. Uusi tuuleparke pole Eestisse kümme aastat rajatud. Ja ühtäkki selgus, et ka seda elektrit, mida Põhjamaades Estlinki kaablitesse "torgata", polegi õieti.
Elektrijaama plokid ja kaevandusüksused ei ole siiski kuuri alla unustatud kodumasinad − et kui jälle vaja, siis juhe seina ja nupust käima. Pooleldi juba mahakandmisele määratud majapidamise taaselustamine on olnud suur katsumus terve lõppeva aasta jooksul. Seadmeid tuleb remontida, osta uusi masinaid ja leida neid juhtima ka uuesti inimesed. See kõik võtab aega.
Aga sellele vaatamata on Ida-Virumaalt tulnud sel aastal kõvasti üle poole sellest elektrist, mida Eesti on vajanud. Põlevkivitööstus osutus päästerõngaks. Pealekauba veel enneolematult suured maksutulud riigi rahakotti.
Põlevkivitööstuse reanimatsiooni peaarstil Andres Vainolal on põhjust rõõmustamiseks: patsient näitas sel aastal, et hingab ilma aparaadita ja liigub juba oma jalal. Järgmisel aastal peaks ta hakkama jooksma.