ANVAR SAMOST ⟩ Poliitik, kes vaba Eestiga ei kohanenud
14. jaanuar 2023, 00:00
Edgar Savisaar on nüüd osa Eesti minevikust. Kui veel paari kuu eest võis mängida mõttega tema taastulekust avalikku ellu, siis nüüd on ühemõtteliselt joon vahel ja hakkab suurenema distants, mis pakub võimaluse vahetada ajakirjanduslik käsitlus sammhaaval ajaloolise vaate vastu.
2004. aastal ilmunud raamatus "Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992" kirjutas Savisaar nii: "On selge, et [Toomas] Kümmel, [Kalle] Muuli ja [Hans H.] Luik olid tärkava vaba ajakirjanduse esimesed võsud. Neis küdes iha otsida suurt sensatsiooni, aga nappis veel kogemusi, et näha sündmuste tegelikke tagamaid. Sellepärast osutusid nad suhteliselt kergesti manipuleeritavaks." Kui palju muu selles raamatus kirja pandu siiruse suhtes tasub olla skeptiline, siis need laused tulid kindlasti otse südamest.
Savisaare kui ühiskonnategelase suuremaid andeid oli narratiivide loomine. Tal oli kõigi oma avalike rollide vältel kadestamisväärne anne tunda ära avalikkuse või selle osa ootus ning nappide vahenditega luua haakuv lugu, seada agenda, mille järgi teised pidid tahtmatult joonduma. Loomulikult sisaldas see võime suure annuse manipulatiivsust, mida Savisaar seetõttu kahtlustas ka oma võistlejates.
Võimalik, et Edgar Savisaar oli Lennart Meriga sarnasem, kui oleme harjunud mõtlema.
Savisaare sõltuvussuhe meediaga oli tänapäeva Eestis esimene omalaadne.
Mäletan, kuidas noore ajakirjanikuna läksin ilma kutseta ministrite nõukogu esimehe pressikonverentsile, kus kohapeal avastasin, et küsimused olid vanemate kolleegide vahel ära jagatud, ning tundus ka, et varem kokku lepitud. Stsenaariumiväline küsimus ajas nii Savisaare kui ka tema pressisekretäri vihaseks, aga minusuguseid sai järjest rohkem ja ajakirjandust kontrollida sooviv poliitik hakkas otsima muid võimalusi, mis päädisid kuulsa erakondliku ajalehe Kesknädal asutamise ja instrumentaliseerimisega ning loomulikult lõpuks Tallinna TVga.
Kui siin oli midagi erakordset, siis mastaap. Paljud teisedki Eesti poliitikud üritavad ajakirjanike tülikast filtrist mööda minna, leida otsetee avalikkuse või vähemalt toetajateni, viimasel ajal reeglina sotsiaalmeedia vahendusel. 2022. aasta veebruaris ütles peaminister Kaja Kallaski: "Ilmselt on väga paljud poliitikud põrkunud sellega, et [peavoolumeedias] on mingisugune filter, mida sotsiaalmeedias ei ole." Tema igapäevased põhjalikud ja professionaalselt toodetud Instagrami videopostitused on sisuliselt tänapäevane versioon Kesknädalast.
Loomulikult ei saanud narratiive luua võimeta iseennast inimeste mõtetesse ja meeltesse istutada. Selle poolest läks hästi nendel Savisaare pikale poliitikuteele sattunud kaaslastel, kes mingil põhjusel ennast "ära teha" ei lasknud. Neid, kes hiljem pettusid, tülli läksid, solvusid ja end manipuleerituna tundsid, oli enamus. Võimalik, et Savisaar oli Lennart Meriga sarnasem, kui oleme harjunud mõtlema.
Aastakümneid on ajakirjanikud ja poliitikud üritanud selgitada Keskerakonna ja eelkõige Savisaare enda võrreldamatut populaarsust venekeelsete valijate ja pensionäride seas. Pakun, et nende valijagruppide teadliku sihtimise ja kõnetamise teooriad on valdavalt ekslikud.
Savisaare traagika ja tema suurim omapära peitus asjaolus, et ta oli Eesti ainus täielikult hilisnõukogude identiteeti ja kultuuri kuulunud poliitik. Kõik tema eakaaslased ja vanemad ühiskonnategelased võisid kanda sovetiaja mentaalseid arme ja mõjusid, kuid Savisaar oli üheselt nõukogude aja produkt. See ei ole süüdistus, nii lihtsalt oli. Lätis ja Leedus oli Savisaarega võrreldava identiteedi kandjaid mitmeid, Eestis samas mõõtkavas teisi polnud.
Küll oli Eestis sadu tuhandeid valijaid, kes pärast nendele ootamatut Nõukogude Liidu kadumist seisid silmitsi küsimusega: kes ma olen? Vana identiteet oli üleöö haihtunud, uue leidmine võis elu lõpuni kättesaamatuks jääda. Savisaar rääkis nendega − ilmselt suuresti alateadlikult − märkide keeles, mis tekitas turvalist äratundmist ja poolehoidu.
Ka Savisaar ise vaba Eestiga päriselt kohaneda ei suutnudki. Nõukogude Liit ei lasknud Savisaart lahti ja tegi temast iseseisvuse taastamise kangelase asemel iga nurga alt traagilise figuuri. Sellisena ta ajalukku jääb, mida tahes me viie, 10 või 50 aasta pärast faktilisel tasandil uut teada ka ei saa.