ERIK GAMZEJEV ⟩ Stalnuhhini kandideerimine on kui valijate meelsuse mõõdupuu

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Mihhail Stalnuhhini osalemine üksikkandidaadina riigikogu valimistel võimaldab täpsemini kui mitmed sotsioloogilised uuringud mõõta, kui palju on Ida-Virumaal Eesti kodanikke, kes jagavad tema vaateid, mis on vastuolus suurema osa Eesti ühiskonna seisukohtadega.

Keskerakonna juhatus heitis septembris Stalnuhhini, kes oli üheks erakonna suuremaks häältemagnetiks viimase veerandsajandi jooksul, oma ridadest välja, pärast seda kui ta oli nimetanud Eesti valitsuse liikmeid fašistideks. Põhjuseks Narva tanki ja teiste punamonumentide teisaldamine Narvas.

Stalnuhhin on üks väheseid riigikogu liikmeid, kes ei ole avalikult ja selgelt hukka mõistnud Venemaa agressiooni Ukrainas. Vaid mõned päevad enne 24. veebruari, kui algas Vene armee laiaulatuslik kallaletung, ütles Stalnuhhin, et ta ei usu Venemaa agressiooni, vaid Ukraina provokatsiooni.

Läinud nädalal mitmel pool Ida-Virumaal toimunud hauatähiste asendamine on tasuta küte Stalnuhhini kampaaniaveskile, mis aitab mobiliseerida tema valijaid.

Juba aastaid on Stalnuhhin riigikogu saalist ära olnud neil puhkudel, kui riigikogu on teinud avaldusi Eesti rahva küüditamise aastapäeva puhul.

Stalnuhhin on pikka aega olnud vastu ka eestikeelsele haridusele üleminekule. Tänavuse aasta alguses lubas ta Postimehele antud intervjuus, et hakkab sellele reformile kaikaid kodaratesse loopima.

Võimalik, et sellised seisukohad tulenevad nii Stalnuhhini siseveendumustest kui ka pragmaatilisest tunnetusest, et neid jagab piisavalt suur hulk valijaid, et võtta ka isikumandaat ja koht riigikogus veel neljaks aastaks. Ta teab kogenud poliitikuna, et ei tasu meeldida võimalikult laiale hulgale valijatele, vaid eelkõige sellele sihtrühmale, kes jagab sinu vaateid, ja siis pedaal põhja vajutada.

Narva linnapea Katri Raik, kes kogus viimastel kohalikel valimistel Narvas Stalnuhhinist kõvasti rohkem hääli, kuid kes ise riigikogusse seekord ei kandideeri, on avaldanud arvamust, et Stalnuhhini "parim enne" poliitikuna on möödas.

Seda võiks järeldada ka selle põhjal, kuidas Stalnuhhinil on võrreldes 2011. aasta rekordsaagiga, mil ta sai riigikogu valimistel üle 8500 hääle, järgmistel valimistel kogutud häältesaak mitu korda vähenenud. Kuid ka neli aastat tagasi kogutud 2653 häält on väga korralik tulemus. Eriti kui arvestada, et samas ringkonnas kandideeris Keskerakonna nimekirjas ka tol ajal ülipopulaarne olnud Yana Toom.

Nüüd võib Stalnuhhin oskusliku kampaaniaga teha uue tulemise. Esiteks on ta vaba viimase nelja aasta jooksul Ida-Virumaal tuntavalt populaarsust kaotanud Keskerakonna kammitsatest. Selles mõttes, et ta ei pea oma kampaaniat tehes valima hoolega väljendeid, et see Keskerakonna mainet mujal Eestis ära ei rikuks. Kergemalt saavad hingata ka Keskerakonna juhid, sest neid ei rõhu enam kohustus selgitada ja vabandada Stalnuhhini sõnu oma ülejäänud toetajatele.

Stalnuhhin püüab hääli, rõhudes sellele, et on üks väheseid poliitikuid, kes seisis selgelt vastu punamonumentide teisaldamisele ja venekeelsete koolide eestikeelseks muutmisele. Need on osale valijatele emotsionaalselt piisavalt tugevad sõnumid, nõnda et muud programmi polegi neile eriti vaja. Hauatähiste asendamine mitmel pool Ida-Virumaal läinud nädalal on tasuta küte Stalnuhhini kampaaniaveskile, mis aitab mobiliseerida tema valijaid.

Kui palju selliseid valijaid Ida-Virumaal Eesti kodanike seas on (riigikogu valimistel Eestis alaliselt elavad mittekodanikud valida ei saa) ja kas neil jätkub indu peale sotsiaalmeedias laikide panemise ka valima minna, saab näha 5. märtsi õhtuks. Nagu sedagi, kas Mihhail Stalnuhhinist saab taasiseseisvunud Eestis esimene üksikkandidaat, kes osutub riigikogu valimistel valituks.

Parafraseerides president Alar Karist, kes ütles suvel, et Narva ei ole ühe tanki linn, saab pärast valimisi järeldada ka seda, kas Ida-Virumaa on ühe Stalnuhhini ja temameelsete maakond. Kui tema häältesaagiks jääb vaid paar-kolm tuhat häält, siis kindlasti mitte. See näitab, et selliste vaadetega isikute sihtrühm kahaneb. Aga kui ta teeb kõigist kandidaatidest selgelt parima tulemuse ja peaks koguma 10 000 hääle ringis, siis kerkib väga palju küsimusi, kuidas ühiskonda ühtsemaks muuta.

Juba praegu võib ennustada, et Stalnuhhini osalemine valimistel üksikkandidaadina kasvatab Ida-Virumaal valimisaktiivsust, mis neli aastat tagasi oli riigi madalaim − 48,2 protsenti. Ilma Stalnuhhinita oleks see tulnud seekord ilmselt veelgi madalam, sest varem Ida-Virumaal valimistel mäekõrgusi võite võtnud Keskerakonna valijad on küsitluste põhjal oma lemmikus pettunud. Osa neist oleks jätnud valimistele tulemata, sest erilist sümpaatiat pole äratanud ka teised parteid.

Kindlasti peaks Stalnuhhini osalemine panema teisi erakondi Ida-Virumaal kõvemini pingutama. Ida-Viru ringkonnas vähenes mandaatide arv niigi seitsmelt kuuele. Kui ühe neist peaks võtma Stalnuhhin, siis jääb kõigile teistele jagamiseks vaid viis ning ühe mandaadi hind tuleb häälte arvu seisukohast samuti varasemast suurem.

Kui oletada, et Stalnuhhin peaks taas riigikogus koha saama, siis millisel moel ta üksikkandidaadina oma poliitikat hakkab ellu viima? Kas mõnede erakondade jaoks võib ta osutuda ka vajalikuks kaalukeeleks?

Veelgi tähtsam küsimus on aga, kuidas tulevikus muuta teda riigikogusse valinud − rõhutame − Eesti kodanike meelsust tüviküsimustes. Igatahes huvipakkuvat ainest sotsioloogidele ja politoloogidele peaks Stalnuhhin juba ainuüksi oma kandideerimisega priskelt andma.