Miks vene noorte eesti keele kui teise keele oskus on nii kesine? Siin on kolm tegurit, mis omavahel on väga tugevalt põimunud. See on keelekeskkond: kui ikkagi ei ole, kellega rääkida, siis keel ei arene. Kool. Ka koolis võiks olla keelekeskkond. Ja motivatsioon ehk tahe õppida.
Belgia keelefilosoof van Parijs on öelnud sellised toredad sõnad: "Mida tihedamini leitakse ennast olukorrast, kus teatud keelt päriselt kasutatakse, seda vähem on vaja panustada keele õppimisse või pädevuse alal hoidmisse." See tähendab seda, et positiivne hoiak õpitava keele suhtes ja võimalused keelt kasutada peaksid eeldatavalt andma ka hea keeleoskuse, mis omakorda suurendab võimalusi keelt kasutada. Selline eduelamus süvendab ja sütitab ka positiivset hoiakut õpitava keele suhtes.
Positiivne hoiak õpitava keele suhtes ja võimalused keelt kasutada peaksid eeldatavalt andma ka hea keeleoskuse.
Lätis on nüüd juba kolm-neli aastat olnud väga tugev lätikeelne õpe ka põhikoolis. Kõik riigieksamid, põhikooli lõpueksamid on juba aastaid lätikeelsed. Läti on jõudnud lätikeelsele haridusele üleminekus viimasesse etappi ja 2025. aastaks peaks olema Lätis kogu üldharidus alates lasteaedadest kuni gümnaasiumi lõpuni ainult lätikeelne. Aga nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on Lätis õpilastel võimalik õppida vene keelt, kirjandust ja kultuurilugu oma emakeeles.
Kas Läti venekeelne kool oli rohkem valmis kui eesti kool? 2013-2015 kolleegidega tehtud suurest uuringust tulenes, et Eesti ja Läti vene põhikoolide õpilaste riigikeeleoskus ja hoiakud enne Läti haridusreformi on olnud nii riigikeele kasutusvaldkondade piiratuse, koolis vähese riigikeelse sisendi, riigikeele väärtustamise suhtes üsna sarnased.
Kas Läti venekeelne kogukond oli rohkem valmis? 2019 uuring: 63% osaliselt või täiesti vastu. Ja Eestis 2020: 44% lõimumismonitooringu järgi kas osaliselt või täiesti vastu. Diana Memberg, kes on praegu Tartu ülikooli doktorant, viis läbi uuringu Ida-Virumaal, mis näitas, et vene lastevanematest ikka väga paljud olid vastu ja peaaegu pooled ütlesid: mitte minu laps, aeglasem üleminek.
Missugused on siis probleemid? Üks suurem probleem on see, et tegelikult koolidel ja haridusasutustel ei ole selget arusaama, mida tähendab üleminek eestikeelsele haridusele. Meie käest on muidugi ka seda küsitud, et miks nii äkki ja nii kiiresti. No hea küll, 30 aastat on tõesti olnud äkki ja kiiresti. Kuidas korralduslik pool on ja mis sellest keelekümblusest saab?
Läti on olnud pigem sellise mudeli poolt, et mida klass edasi, seda rohkem läti keelt on tulnud. Lasteaed läheb nüüd täielikult üle läti keelele ja teised klassid ka. Keelekümblus on väga suurepärane meetod keele õpetamiseks, aga aineõpe, mis on siis vanemates klassides, on sageli sel juhul venekeelne.
Meid hämmastasid müüdid teises keeles õppimise kohta, mida me õpetajatelt kuulsime. Need on kuidagi imelikud seisukohad. Et see ei ole võimalik, ei ole võimalik mitu keelt korraga, ei ole võimalik nii, et kodus üks keel ja koolis teine keel. Tundub, et sellest oleks vaja rohkem rääkida õpetajatega, keeleteadlikkust on vaja suurendada.
Sellest, et kusagil kodulehel on ülemineku kohta kõik kirjas, ei jätku. Informeerimine ei ole kaasamine.
On hästi oluline, et iga vene kooli, vene lasteaia õpetajaga võiks läbi arutada tema individuaalse karjääritee. Oleme kohanud jutuajamistel väga palju sellist nõutust, et mis minust saab, kas te saadate mind nüüd abiõpetajaks, mul on viis aastat pensionini aega, mu pea ei võta eesti keelt.
Väga palju on ka selliseid õpetajaid, kellel on tegelikult väga hea keeletase olemas, aga nad kardavad. Nendele võiksid olla sellised meetmed, mis aitaksid neil sellest suhtlusbarjäärist üle saada.
Üleminekuprotsessi võtmeisik ja eestvedaja on kooli ja lasteaia direktor. Ka Lätis öeldi, et kui nemad on selle keelepöörde eesotsas, siis on kõik hästi.
Õpilase kõige olulisem mõjutaja on aga kodu ja vanemate toetus üleminekuprotsessile. Tegelikult tahetakse eesti keelt ja peetakse väga oluliseks, et lapsed saaksid hea eesti keele oskuse kätte. Lastevanemad mõistavad seda nii Tartus kui ka Ida-Virumaal.
Meile öeldi pidevalt, et andke meie lastele rohkem eesti keelt. Vajalik on eestikeelne suhtluskeskkond, ühine sotsiaalne võrgustik koos eestlastega, sõpruskoolid. Ka eestikeelne huvitegevus kodukohas. See peaks olema küll see, mida Eesti riik peaks võimaldama.
Mida lastevanemad kardavad? Nagu ka kooli puhul: kas minu laps kaugeneb vene identiteedist, kaugeneb oma keelest, kaugeneb oma kultuurist, et ta ei ole siis enam nagu seesama, nagu mina olen, ja mis saab selle lapse emakeeleoskusest ja vene keele oskusest ja arendamisest? Ma arvan, et siin on tegelikult meil kõigil väga suur töö ära teha ja rääkida seda, et riigiidentiteet ei pea olema rahvusidentiteet ja nad ei saa ja nad ei peagi olema täpselt seesama. Vene kogukonnale on vajalik turvatunne, et vene keel ja kultuur saab lapse haridusteel toetatud, seda vajab vene kool ja seda vajavad vene laps ja lapsevanem.
Teine suur hirm on, kuidas ma last abistan kodutöödel. Lahendus on, et iseseisvust tuleb lapsele õpetada koolitee algusest peale. Koolides peaks saama pikapäevarühmades pakkuda õpiabi ja üleminekuklassid peaksid olema eraldi toetatud.
Imelik on see, et Eestis on see probleem, et teises keeles õppimine võib kahjustada lapse nii-öelda akadeemilisi tulemusi. Kui palju on maailmas vene perekondi, kelle lapsed õpivad saksakeelses, ingliskeelses, prantsuskeeles, ma ei tea miskeelses koolis ja saavad päris hästi hakkama.
Kokkuvõtteks kolm märksõna: motivatsioon, keelekeskkond ja kool, et oleks vajadus ja soov eesti keelt õppida, et oleks võimalus eesti keelt kasutada.
Lühendatult ettekandest riigikogus 19. jaanuaril.
/nginx/o/2021/01/26/13597245t1hbf77.jpg)