Kohtla-Järve linna pankrotiohtu sattumine, Itaalia streik (see on streikimisviis, mille puhul tööd küll ei katkestata, aga seda tehakse pigem näiliselt ja aeglaselt) linna eelarve menetlemisel, venitamine uue linnavalitsuse ametisse määramisel on kõik selged märgid, mis kinnitavad, et ilma koalitsioonilepinguta kipub linna juhtimine rappa jooksma.
"Browni liikumise" koalitsiooni viljad
Kohtla-Järvel on alates eelmisest kevadest olnud võimul justkui "Browni liikumise" koalitsioon. Mingit eesmärgistatud kirjapandud koalitsioonilepet ei ole. Koalitsiooni ennast ka ametlikult pole, aga osal hääletustel justkui jälle on.
Kuigi sügisel ametisse asunud linna finantsjuht tõi lagedale, et linna rahaasjad on käest ära ja on vaja teha otsuseid, kuidas linna eelarves tulud ja kulud tasakaalu saada, ei ole ei ajutine linnavalitsus ega volikogu liikmed teda kuulda võtnud. Nad on kaarega eemale hoidnud kulude kärpimisest, sest need on ebapopulaarsed otsused, ja vaatavad üksteise otsa või püüavad otsida süüdlasi minevikust justkui sellest tuleviku jaoks mingit kasu oleks.
Browni liikumises võib muidugi tulla ette, et aeg-ajalt põrkavad molekulid üksteisega kokku soodsal ja soovitud moel, kuid enamasti ei lähe nii. Pigem määrab sündmuste kulgemise siiski juhus. Sama juhtub ka koalitsioonileppeta valitsemisel.
Kui Virve Linderi linnavalitsus peaks järgmisel nädalal volikogust piisavalt toetushääli saama, siis paistavad need välja pigem hädaabi häältena. Vastasel juhul ootaks volikogu veebruari lõpus laialiminek ja valitsemiskriis ainult süveneks. Et linna juhtimine stabiliseeruks, on volikogus hädasti vaja ka koalitsioonilepet, et võimulolevad saadikud saaksid ka ise aru, et neil lasub vastutus linna eest.