Valimisteni on neli nädalat, mis tähendab, et valimisnimekirjad on ringkondade ja erakondade kaupa teada, erakonnad on avaldanud oma platvormid ning kohe algavad debatid. Erakonnad ise on ette valmistanud teemad, mis peaksid neid valijatele lähedaseks tegema, valijate ja ajakirjanduse asi on aga vaadata, mis järgmise nelja aasta jooksul poliitikas tegelikult otsustamist vajaks.
Eelmiste valimistega läkski nii, et mitu aastat tegelesid poliitikud küsimusega, milleks keegi ette valmistuda ei osanud. See oli koroona ning kokkuvõttes sündis hulk vigu. Aga neid tegid veel väga paljud Euroopa riigid ja koroona tuli tõesti kõigile ootamatult.
Samas tuli parlamendil ja valitsusel kiiresti võtta seisukoht mitmes energia- ja kliimapoliitika asjas, mis ootamatult tulla ei saanud, aga milleks jäi valijatelt mandaat küsimata ja tegelikult ka arutelu pidamata. Eredamad näited on raskeks osutunud valikud metsanduse, maakasutuse, olemasoleva CO2 kvoodikaubanduse ning selle laiendamise ja Euroopa kliimapoliitika kui terviku vallas, kus poliitikud osutusid korduvalt ametnike ja Euroopa Komisjoni järel lohisejateks.
Uus poliitikute põlvkond on õppinud energiast üldsõnalistes poliitkorrektsetes loosungites rääkima. Tark oleks mitte oodata, kuni tegelikult tarbijate valikulise voolust ilmajätmiseni jõuame.
Enam kui pooled parlamendierakonnad on sellest veidi õppinud ja oma platvormidesse kliimaseaduse nime all teema nüüd sisse kirjutanud. Üldõnaline lubadus ei lahenda samas eriti midagi, sest kliimaseaduse mõte on neil kõigil lahti seletamata. Sellele juhtis tähelepanu isegi õiguskantsler, kes pidi erakondadele kordama lihtsat tõsiasja, et Eestis saab makse ja vabaduste piiranguid kehtestada seadusega, ainult seadusega, sõltumata asjaolust, kas maksukohustus tekib tasu või kvoodi sildi all.
Samamoodi on just õige aeg enne riigikogu valimisi selgeks teha, kes erakondadest on ühel või teisel seisukohal uute energiatootmise võimsuste rajamises. Selgust on vaja alates küsimusest, kas Eesti peaks üldse olema iseseisvalt võimeline oma elektrivajadust katma, lisaks veel plaanid mittejuhitavate, nagu tuule- ja päikesejaamade, ja juhitavate, nagu põlevkivi-, biomassi-, gaasi- ja tuumaelektrijaamade rajamises. Kui kümne aasta eest oli neis küsimustes konkreetsust palju, siis uus poliitikute põlvkond on õppinud energiast üldsõnalistes poliitkorrektsetes loosungites rääkima. Tark oleks mitte oodata, kuni tegelikult tarbijate valikulise voolust ilmajätmiseni jõuame.
Laiemalt on nende valikute taustal Eesti huvide määratlemine ja nende eest seismine. Kuhu me tahame jõuda (Konkurentsivõime? Majanduskasv? Julgeolek? Heaolu? Vabadus? Rahvusvaheline roll?) ja kuidas me seda teeme? Kus lepime teiste riikidega kokku kompromissi ja kus tahame saavutada muutust oma partnerite positsioonides? Ukraina sõja eel ja ajal on Eesti mitmel korral näidanud, et võimekus oma huve defineerida ja edukalt realiseerida on meil täiesti olemas. Nüüd vajame poliitilist debatti selle üle, millised need huvid väljaspool julgeolekut veel on.
Erakonnad tahavad kindlasti põhjalikult arutada vana head maksupoliitikat. See on paraku liiga kitsas vaade ning seda ei saa teha kontekstivabalt − kui me just ei taha kuuendat korda kuulda Keskerakonna juttu astmelisest tulumaksust ning Reformierakonna juttu vastuseisust laenamisele. Need on lisaks muule lubadused, mida kumbki erakond pole valitsuses olles täitnud.
Kõigepealt võiksid erakonnad hinnata Euroopa viimase 10 aasta rahapoliitikat. Kas rahatrükk õigustas ennast, kust tekkis pöörane inflatsioon ja mida oleks pidanud teisiti tegema? See poleks tagantjärele targutamine, vaid võimalus õppida vigadest. Samad küsimused tuleks esitada Eesti eelarvepoliitika kohta. Mis puudutab makse, siis Eesti majanduse struktuur ja rikkuse jagunemine ühiskonnas on nii palju muutunud, et varamaksude teemat pole võimalik tagantkätt laualt maha pühkida.
Ühiskond on oluliselt muutunud ka küsimuses, millist riiki vajame. Ka seda arutelu ei saa edasi lükata või matta loosungite alla. Alates 1991. aastast jupphaaval läbi erinevate kriiside ja saavutatud eesmärkide üles ehitatud haldusstruktuur on kohati muutunud koormaks iseendale ja kohati võimetu teenima vajadusi, mis Eestit ees ootavad.
Valimisnimekirju vaadates ei saa olla ülemäära optimistlik, et siin üles loetud küsimused parima vastuse saavad. Aga valijad ja ajakirjandus peavad küsima ikka.
