ERIK GAMZEJEV ⟩ Pikk menetlusaeg koos infosuluga väetab leebet suhtumist korruptsiooni

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Aasta tagasi prokuratuuri aastaraamatus ilmunud intervjuus küsis Põhjaranniku ajakirjanik Erik Kalda Viru ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurörilt Gardi Andersonilt, mida see tähendab, et prokuratuur on rääkinud korruptsiooni vastu võitlemisest kui ühest asutuse prioriteedist, aga viimasel ajal pole olnud kuulda suurematest korruptsioonimenetlustest.

Anderson vastas, et see tähendab, et tehtud on head tööd ja korruptsioonist rääkimisega on paranenud inimeste teadlikkus, ning see on hea märk, et ei ole suuri asju olnud.

Umbes pool aastat pärast aastaraamatu ilmumist vallandus 2022. aasta oktoobris ulatuslik Kohtla-Järve linnavõimu korruptsiooniskandaal, kus praeguse seisuga on kuriteokahtlustuse saanud 17 inimest. Teiste seas kommunaalärimees ja munitsipaalpoliitik Nikolai Ossipenko, kes on juba aastaid tagasi korruptsioonisüüdistuse saanud, kuid pääsenud õigusemõistmisest tänu arstitõendile. Peale tema on kahtlusaluste seas suur hulk Kohtla-Järve linna tippjuhte ja ametnikke.

Kas selle juhtumi valguses võib Andersoni parafraseerides järeldada, et prokuratuur on teinud varasemast kehvemat tööd ja inimeste teadlikkus korruptsioonist on taas halvenenud? Ilmselt mitte.

Või on see hoopis vastupidine märk, et prokuratuur ja uurijaid on lõpuks jõudmas olulise töövõiduni? Pärast korruptsiooniskandaali Kohtla-Järve linnapeaks valitud (kurioosumina muu hulgas ka kahtlusaluste häältega) Virve Linder tõdes Põhjarannikule: "Siin on korruptsioon olnud aastakümneid osa süsteemist, nii et inimesed isegi ei anna endale aru, et see, mida nad teevad, on korruptsioon."

Kuidas lämmatada osas valijates juurdunud suhtumist, et nagunii on enamik võimulolijatest korrumpeerunud ja vahelevõtmine on vaid poliitilise võitluse relv?

Linderi mõtet kinnitab ka see, et kuriteokahtlustuse saanud Kohtla-Järve linnavalitsuse juhtidest ja ametnikest lahkus ise ametist vaid üks, volikogust ei taandunud ükski saadik. Pigem käitub osa neist volikogu saalis kangelastena ja nimetab neile esitatud kahtlustusi naeruväärseteks.

Kas eelmine suurem korruptsioonijuhtum, kus üle seitsme aasta kestnud uurimise kulminatsioonina tollane Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjov süüdi mõisteti ja sai karistuseks tingimisi viieaastase vangistuse, ei muutnud siis suhtumises suurt midagi?

Jõustunud kohtuotsuse kohaselt sai Nikolai Ossipenko firma N&V Kohtla-Järve linnalt miljon eurot korruptiivset tulu. See asjaolu pole häirinud suurt hulka kohalikke poliitikuid temaga edaspidi koostööd tegemast ega tema kaasvõitlejatega uusi valitsemisskeeme punumast. Sellest rahast ei saanud Kohtla-Järve linn tagasi sentigi. Maksis hoopis kinni teise osapoole õigusabikulud kas teadlikult või juhuslikult käpardlikult korraldatud nõude esitamise tõttu.

Mil moel on võimalik kujundada hoiakuid, et korruptsiooni tuleb taunida ja sellega seotud isikutel ei peaks olema asja avaliku võimu juurde? Kuidas lämmatada osas valijates juurdunud suhtumist, et nagunii on enamik võimulolijatest korrumpeerunud ja vahelevõtmine on vaid poliitilise võitluse relv? Sellise suhtumise tagajärjel saab osast korruptantidest avalikkuse silmis kui mitte ilmtingimata märtrid, siis isikud, keda ei mõisteta hukka, vaid kellele tuntakse hoopis kaasa.

Sellise hoiaku vastu ei olegi muud rohtu kui korruptsioonijuhtumite menetlemise suurem läbipaistvus. Arusaadav, et järgida tuleb uurimissaladuse reegleid ja korruptsioonijuhtumite menetlemine ei saa olla reaalajas toimuv tõsielusari, millele kaasaelajad punkte või laike panevad.

Aga õige ei peaks olema ka see, kui alustatud menetlused aastateks infosulgu upuvad. Olgu näiteks seesama Jevgeni Solovjovi juhtum. Menetlus tema suhtes algas 2009. aasta sügisel ja jõustunud kohtuotsus tuli 2016. aasta sügisel. Kõik need seitse aastat oli süsteemseks korruptandiks osutunud linnapea ametis. Nii ta ise kui ka need arvukad volikogu liikmed, kes tal ametis võimaldasid olla, kinnitasid justkui ühendkooris, et süüdistused pole tõsiseltvõetavad ja põhjust teda välja vahetada ei ole.

Tugevamat avalikkuse survet ei saanudki tekkida, sest mitmete aastate jooksul ei selgitanud prokuratuur arusaadavalt üldsusele, mille toimepanemises Eesti suuruselt viienda linna juhti süüdistatakse.

Värskem näide ka 2022. aastast. Kevadel asus politsei uurima Ida-Virumaalt valitud riigikogu liikme Martin Repinski kuluhüvitiste kasutamise seaduspärasust. Kümne kuu jooksul on ainus info, mida prokuratuur on päringute peale väljastanud: menetlus käib ja lisada pole midagi.

On tõenäoline, et enne saab Repinski saadikuaeg riigikogus otsa, kui selle juhtumi uurimiskäigu kohta mingitki sisulist infot tuleb. Seda ei ole vaja ajakirjandusel lugejate uudishimu rahuldamiseks, vaid eelkõige avalikkusel, et saada selgust, kas nende esindaja parlamendis on aus mees või suli.

Mõistetav, et korruptsioonijuhtumite mentlemine ei ole kiirtoidu manustamine tanklas. Aga kui need juhtumid vajuvad unustuse hõlma, siis ei teki ka avalikkuses tugevat korruptsiooni taunivat hoiakut. Pigem võibki osast kahtlusalustest ja ka süüdimõistetutest kujuneda märtrid, kes hakkavad ise kujundama kiusatava kuvandit. Eriti juhul, kui aastaid kestnud kuluka uurimise episoodiks jääb tasuta juukselõikus, hambapilt või tööks antud arvuti.

Lisaks on oluline, et ka prokuratuur suudaks korruptsioonijuhtumitest rääkida lisaks juriidilisele keelele laiemale üldsusele arusaadavas keeles.

Ajakirjanikud "tõlgivad" oma lugudes iga päev pikki õigustekste laiemale lugejaskonnale mõistetavasse keelde. Küllap saaks sellega soovi korral hakkama ka prokuratuur kahtlustusi, uurimise käiku või süüdistusi selgitades. See aitaks paremini mõista korruptsiooni olemust ja kujundaks ka paremini inimeste teadlikkust.

See lugu on avaldatud ka sel nädalal ilmunud prokuratuuri aastaraamatus.