VIRVE LINDER ⟩ Kohtla-Järve on rahaliselt käpuli, aga me tõuseme püsti

Kohtla-Järve linnapea Virve Linder. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Paljusid inimesi on üllatanud uudised Kohtla-Järve linna ülikeerulise finantsseisu kohta. Kuidas on võimalik, et Eesti ühe suurema linna planeeritav eelarve on seitsme miljoni euroga miinuses?

Praeguseks on miinus seitsmest miljonist hüpoteetiliste kärbetega saanud miinus 0,1 miljonit eurot. Kuid see viimane pingutus tundub võimatuna, sest veel kinnitamata eelarvest on välja jäetud kõik investeeringud. Eelarvesse on planeeritud vaid seadusega meile pandud kohustused, vähendatud on haridus-, kultuuri- ja spordiasutuste eelarveid. Linna allasutused peavad opereerima 11 kuu palgafondiga, palgatõusust võivad kergendust tunda vaid need, kellele seadus selle tagab jne.

Rõhutan veel kord, et tegemist on alles hüpoteetiliste kärbetega ja eelarve ei ole kinnitatud. Kuid sellest hoolimata tekitab iga mõttevälgatus ja arutlusel olev idee kokkuhoiust juba praegu kogukonnas tugevat vastureaktsiooni. "Võtke kusagilt mujalt, aga ainult mitte siit!", "Kuidas te julgete mõelda lasteaedade sulgemisest?", "Kuidas te lähete kõige nõrgemate kallale?", "Kuidas te...???".

Olen linnapeana olukorras, kus näen halbu ja väga halbu valikuid ning raskeid ja veel raskemaid otsuseid, mida peab tegema.

Kui ma oleksin teisel pool lauda, siis mõtleksin tõenäoliselt ka ise nii. Aga ma ei ole. Olen linnapeana olukorras, kus näen halbu ja väga halbu valikuid ning raskeid ja veel raskemaid otsuseid, mida peab tegema.

Mõnes lasteaias on töötajaid peaaegu sama palju kui lapsi. Paljudes lasteaedades on mitukümmend täitmata kohta. Tihti asuvad need lasteaiad üksteisest vaid mõnesaja meetri või mõne kilomeetri kaugusel, mis tänapäevase elukorralduse juures ei ole enamasti midagi ületamatut.

Muidugi on kodulähedane väike lasteaed igaühe unistus, aga see luksus tuleb alati kellegi või millegi muu arvelt. Ei mõisteta, et alatäidetud ja alarahastatud koolivõrgul iga hinna eest hinge sees hoides teeme me oma lastele rohkem kahju kui kasu. Me ei saa teha investeeringuid, et edendada meie linna elu, et pakkuda neile nüüdisaegsemat ja helgemat elukeskkonda. Me ei saa isegi remontida neidsamu armsalt koduseid lasteaedu, mis on amortiseerunud ja karjuvad lausa appi, et hoiatada meid varitsevate ohtude eest, mille likvideerimiseks meil ei ole raha.

Siin ei ole enam küsimus valikutes, vaid õigemini nende puudumises. Keegi ei kaaluks selliseid säästumeetmeid, kui me ei oleks tõsises hädas. Aga me oleme lihtsalt käpuli. Sellises olukorras ei saa me üksteisega kakelda, tirida olematut tekki igaüks enda poole. Me ei saa lükata otsuste langetamist veel edasi, et pikendada virelemist ja oodata seda päeva, mil aastakümnete jagu tegemata investeeringuid mõnele lapsele õnnetult lõpeb.

On oluline mõista, et meie probleemid ei piirdu seitsme miljoniga. Need seitse miljonit olid inimeste tavapärased tagasihoidlikud ootused. Investeeringuteks, mida ei anna enam eriti kaugele edasi lükata, on Kohtla-Järve linnal puudu ligikaudu 70 miljoni euro jagu.

Puuduv kanalisatsioon linnamajas, amortiseerunud veetorustik või küttesüsteem, lagunevad teed, puuduv tänapäevane bussijaam, murenevad fassaadid, tühjad ja lammutamist vajavad hooned, ajale jalgu jäänud palgad, nüüdisajastamist vajav elamufond ja linnaruum... Kõik need probleemid on tekkinud aastakümnetega, aga vajavad lahendust nüüd ja kohe!

Olukord ei ole väljapääsmatu, sest selle lahendamise nimel töötavad paljud inimesed, kellele Kohtla-Järve on kodulinn. Selle nimel tasub pingutada. Kuid on viimane aeg teha lähiajal ära kaua edasi lükatud otsused vähemalt selles osas, et tagada eelarves raha toetusmeetmete jaoks vajalikeks omafinantseeringuteks. Mõningase ebamugavuse hinnaga tuleb murda seda nõiaringi parema tuleviku nimel.

Kuid veelgi olulisem on teha meie linna inimeste mured ja hääl kuuldavaks riigi tasandil. Et õiglane osa keskkonnatasudest hakkaks viimaks ometi jõudma tagasi siia piirkonda, mida on aastaid koheldud kui "tagahoovi".

Kuigi Ida-Virumaa panustab suurelt Eesti ühiskondlikku heaolusse, kannatab ta samas kõige enam keskkonnakoormuse all. Ometi ei hüvitata seda meie inimestele siiani vääriliselt ja õiglaselt. Ida-Virumaale tagastatav keskkonnatasude maht peab suurenema!