JUHTKIRI Mõru sünnipäevakook

Copy
Artikli foto
Foto: Ilja Smirnov

Tänavune Eesti Vabariigi aastapäev on esimene, kus me "tähistame" ka Ukrainas Venemaa alustatud sõja aastapäeva. Võib igatepidi püüda neid kaht sündmust üksteisest lahus hoida, aga see on raske. Sel sünnipäevatordil on sõja ja kannatuste kibe maitse, seda enam, et nii nagu ülejäänud Euroopat, puudutab see sõda otseselt ka meid.

Ja jutt pole siin vaid sõjapõgenike vastuvõtmisest või Ukraina abistamisest, millest on palju räägitud. Jutt on meie ühiskonna sisemisest kodurahust, mille haavatavusele see sõda valusalt viitas. Ühel hetkel saime päriselt aru, kui ohtlik on meie kodumaale see, et siin elab palju inimesi, kes ei saa aru Eesti riigi mõttest, tema keelest ning kultuurist ja väärtustest.

Mida teha? Kuidas aidata neid inimesi Eesti pardale, kartmata, et nad seda paati ohtlikult kreeni ajaks, kuna neil võib olla oma arusaam õigest kursist? Ja omakorda: kuidas panna Eesti ühiskonna tuumosa mõistma neid, kes aastakümneid siin elanuna pole siiani aru saanud, et Eesti riik on päriselt olemas ning et tal on oma sihid ja eesmärgid, mis asuvad meie idanaabri omadest nii kaugel, kui see üldse võimalik on?

Tegelikult saime me ju ammugi aru, et Eestis tuleb leida erinevate rahvus- ja keelegruppide vahel ühisosa, millele ühist tulevikku ehitada. Õppisime seda nimetama lõimumiseks, kuid endalegi märkamatult muutus selle sisu enamikule inimestest kaugeks: kusagil toimuvad mingid projektid, seminarid, töötoad jne, millele saab panna nimetajaks "integratsioon", kuid lõpuks oli see mingi formaalne ametliku Eesti värk, mis tavainimestesse ei puutu.

Sõda muutis kõik. Pole palju neid, kellele nüüd ei teeks muret inimesed, kes Eestis elades ülistavad Putinit, õigustavad Venemaad ja tema sõda, seades kaude küsimuse alla ka Eesti riigi mõtte. Kas seda on võimalik muuta eestikeelse hariduse või punatankide äraviimisega? Või hoopis Eesti riigi valemi põhjalikuma selgitamisega? Ilmselt kõik kokku, kuid eesmärk on ikkagi see, et lõpuks tekiks ühine arusaam: vaielda tasub rohkem Eesti tuleviku kui mineviku üle.

Tagasi üles