ANVAR SAMOST ⟩ Ajalugu näitas taas, kui vähesest võib ta kulg sõltuda

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Aasta tagasi samal ajal saime kõik aru, et Eesti ja paljude teiste Venemaa kõrval asuvate riikide julgeolek on suures ohus. Täna teame täpsemalt, kui vähesest kõik sõltus ning tänu kellele saame öelda, et enam see oht nii suur ei ole.

Aga alustama peab kaugemalt, 2014. aastast, sest lääne avalikkus on lõpuks aru saamas ka sellest, et piiratud reaktsioon Krimmi okupeerimisele ja Donbassis sõja alustamisele viis Vladimir Putini režiimi veendumuseni, et sisuliselt laseb vaba maailm Venemaal karistamatult jõudu rakendada. Siia lisandus veel Barack Obama aegse USA piinlik kõrvalevaatamine enda seatud punaste joonte ületamisel Süürias ja piinlik lahkumine Afganistanist võis olla viimane tõuge, kuid põhimõtteliselt piisas Krimmi ja Ida-Ukraina "erioperatsioonide" kogemusest.

Kui nüüd tähelepanelikult lugeda täiemahulise sõja alguse eel toimunu kirjeldusi ja sündmuste rekonstruktsioone, siis kahetsusväärselt tuleb järeldada, et Putini režiim eksis eelkõige oma armee ettevalmistuse ning Ukraina rahva kaitsetahte ja -võime hindamisel.

USA ja Suurbritannia luure olid juba paar kuud varem jõudnud kindla prognoosini, et Venemaa ründab Ukrainat, ning seda oma liitlaste ja mõningal määral ka avalikkusega jaganud. Nemadki ilmselt ülehindasid Venemaa võimeid ja alahindasid Ukraina valmisolekut. Miks muidu alustasid kõik lääneriigid oma saatkondade evakueerimist Kiievist. Miks muidu andsid need vähesed lääneriigid, kes üldse enne sõja algust relvaabi kasuks otsustada julgesid, vaid pigem sissisõjaks kasutatavaid relvi.

Kaart meie ümbruses on täiesti teistsugune: Narva jõe ja Peipsi taga on sama hästi kui Põhja-Korea, kuid samas on Läänemerest saanud NATO sisemeri.

Asjaolu, et väike ja kergelt relvastatud Eesti oli relvaabi andjate ja tagantsundijate seas esikohal, räägib küll meie ametnike ja poliitikute õigest ohuhinnangust ja kiiduväärsest julgusest, kuid paneb seda halvemasse valgusesse kõik need, kel oli võimekus tarnida raskemaid relvasüsteeme ja tegelikult ka õhuruum Ukraina kohal enne Venemaa rünnakut sulgeda.

Ukrainal oli kahtlemata enda relvajõududes ja riigis ning Venemaa sõjaväes valitsevast olukorrast realistlikum pilt, mis võib selgitada, miks nad USA ja Suurbritannia luure hoiatustesse tõrksalt suhtusid. Nähtavasti jääbki võimatuks sõnadesse panna tunnet, mis võis Ukraina juhtides tekkida, kui nad nägid lääneriike neid sõna otseses mõttes maha jätmas.

"Kaks päeva enne Venemaa rünnakut tema kodumaale, 22. veebruaril 2022, oli Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba kutsutud Valgesse Majja. Hiljem meenutas Kuleba, et tundis ennast president Joe Bideni ja tema administratsiooni kõrgete ametnikega suheldes nagu patsient, kes on ümbritsetud arstidest, kes esitavad talle diagnoosi neljandasse staadiumi jõudnud vähktõvest," kirjutab USA ajaleht The Wall Street Journal.

"Konsensus USA ja tema Euroopa liitlaste seas oli, et vältimatult juhtuva ärahoidmiseks pole neil võimalik midagi teha. Nende luureteenistused ennustasid Kiievi ülevõtmist ja Ukraina riigi kokkuvarisemist mõne päeva jooksul. USA oli selleks ajaks juba sulgenud oma saatkonna Kiievis ja evakueerinud kogu ameeriklastest personali."

Paar päeva hiljem pakkus USA ka Ukraina presidendile võimalust Kiievist nende abiga evakueeruda. See hetk, kus Volodomõr Zelenski pakkumisest keeldus, öeldes kuulsa lause "võitlus on siin, ma vajan laskemoona, mitte transporti" ning selle ka kohe avalikuks tegi, otsustas sõja käigu ning nagu praeguseks selge on, ka regiooni, sealhulgas Eesti julgeoleku.

Eelkõige USA ja Suurbritannia, aga ka teised lääne suurriigid ei saanud kõrvalt vaadata, kuidas Ukraina rahvas ja selle juhid üksi seisavad vaba maailma väärtuste ja vabaduse eest. Tõsi, ikka veel on mitme suurriigi juhil raskusi reaalsusele silma vaatamisega, kuid iga kuuga on selgem, et Ukraina vabaduse eest peetav sõda on kogu lääne sõda.

Eesti seisukohast on see sõda täielikult muutnud üldist arusaama riigikaitsest ja turvalisusest. Ka kaart meie ümbruses on täiesti teistsugune: Narva jõe ja Peipsi taga on sama hästi kui Põhja-Korea, kuid samas on Läänemerest saanud NATO sisemeri. Meie suurim väljakutse on hoida ära ühe või mitme Euroopa suurriigi soov Ukrainale sobimatu rahu peale suruda.