/nginx/o/2018/07/12/11983228t1h66b6.jpg)
Veel pool aastat tagasi, mil nii Eestis kui Euroopas valitses energiakriis, vaibus ka nende Eesti poliitikute hääl, kes olid varem järjekindlalt soovinud põlevkivi kasutamisest loobuda. Ent nüüd, mil elektri hinnad on hakanud langema, on taas samad jutud päevakorral. Justkui vahepealses kriisis poleks midagi õpetlikku olnud.
Rohepööre on õige ja vajalik suund. Seda tulebki teha nii, et ehitada valmis vajalikul hulgal tuulikuid, päikeseparke ja tagada energeetiline julgeolek.
Aga seda ei tohi teha nõnda, et esimese asjana keerame põlevkivitööstuse lukku, kaotame seal tuhandeid töökohti ja siis vaatame, mis edasi saab. Rohepöörde esimene vaatus on olnud Ida-Virumaa jaoks väga valus. Tuhanded hea palgaga töökohad kadusid neli-viis aastat tagasi ja siiamaani nuputatakse, kuidas väikegi osa asemele teha.
Poliitikud on loonud uue koorilaulu, et Ida-Virumaa kõigi murede lahenduseks on õiglase ülemineku fond. Panemata seejuures tähele, et nelja aasta jooksul ei ole selle fondi toel loodud Ida-Virumaal veel ühtegi uut töökohta. Ja kulub veel vähemalt kaks, kui alles esimesed võivad tekkida.
Kui Viru Keemia Grupp jääb poliitilise otsuse tagajärjel, mis ei lase tal kaevandust rajada, 2027. aastal ilma toorainest ja peab kaotama 1600 töökohta, millele võib lisada ka kaudsed töökohad, siis on sel Kohtla-Järve ja kogu piirkonna jaoks hävitavad tagajärjed.
Majandusministeerium peaks olemuslikult seisma selle eest, et riigis ettevõtlus areneks, et töökohti oleks rohkem ja seeläbi laekuks ka rohkem makse nii riigile kui omavalitsustele. Aga praegusel juhul püütakse teha hoopis vastupidist.
Loodetavasti tuleb uitama tormanud terve mõistus ikka tagasi. Kohtla-Järve volikogu esimehest sotside peasekretär Eduard Odinets võiks oma erakonna ministritele nende fantaasiaid ja tegelikku elu pisut lähendada.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)