Helir-Valdor Seeder: üleminekul eestikeelsele haridusele ei tohi järele anda

Helir-Valdor Seeder. Foto: Elmo Riig / Scanpix

Pärast äsjaseid riigikogu valimisi riigis opositsiooni jääva erakonna Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder loodab, et üleminekul eestikeelsele haridusele ei tule enam tagasipööret.

Mida arvate uut valitsusliitu moodustavate erakondade mõttest määrata Ida-Virumaale eriesindaja?

Alles tegime reformi ja suure hurraaga likvideerisime maavanemate kohad ära. Need signaalid, mis on koalitsiooniläbirääkimistelt välja imbunud, on täpselt need ülesanded, millega maavanem pidi varem tegelema.

Oluline vahe on, kas see eriesindaja on sellises rollis nagu maavanemad oma lõpuaastatel, mil neile oli jäänud napilt volitusi, või 1990. aastatest, mil võimalusi suunata maakonna käekäiku oli märksa rohkem ja nad osalesid ka valitsuse istungitel.

Jah, tõesti, tookord oli maavanematel õigus valitsuse istungitel ka sõnaõigusega osaleda. Nad olidki valitsuse esindajad kohapeal ja samal ajal vastutasid maakonna tasakaalustatud arengu eest, niivõrd kui see võimalik oli.

Aga see oli hoopis teine aeg. Suur osa riigiasutusi, mis täna on erinevate ministeeriumide all ja mitmed ka maakondadest ära viidud, olid ju tollal maavalitsuste allasutused ning maavanema alluvuses.

Mis tähenduses nüüd seda maavanema institutsiooni taastatakse ja mis selle mõte on? Me ju ei tea neid vastuseid. Kui sel ametikohal ei ole sisu ja volitusi, siis on see pigem karuteene ning raha raiskamine.

Samas oleks see ju väga vajalik, et riik pööraks suuremat regionaalset tähelepanu mitte ainult Ida-Virumaale. Et suunataks lisaraha, millega lahendatakse reaalseid probleeme. Aga ootame ära, kuhu selle teemaga koalitsiooniläbirääkimistel lõpuks jõutakse.

Peaaegu kõikide erakondade poliitikud on olnud pärast riigikogu valimisi seda meelt, et Ida-Virumaal, kus suur osa valijaid andis oma hääle Kremlit sümpatiseerivatele poliitikutele, on vaja midagi ette võtta. Mida teie arvates tuleks teha?

Ma arvan, et järjepidevat poliitikat, mida kahjuks Ida-Virumaa osas väga tehtud ei ole. Riik peab olema rohkem esindatud ja riiklikud teenused paremini kättesaadavad.

Isamaa oli pikka aega sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ületoomise eestvedaja. Ma ei tõsta seda teemat uuesti lauale, see on läinud lumi. Aga ma illustreerin sellega, et riigi ametiasutusi, mis olemuslikult piirkonda sobivad, peab olema seal rohkem. Ida-Virumaale tuleb suunata ka rohkem rahalist ressurssi, mis puudutab infrasturktuuri arendamist ja keskkonnateemasid.

Küsimus, milles riik ei ole end järjepidevalt kehtestanud, on eestikeelne haridus ja eesti keele kasutamine laiemalt. Viimase valitsuse ajal sai selleks seadusandlik baas loodud. Sellega tuleb edasi minna. See on üks võti, kuidas tuua inimesi pikemas perspektiivis eestlastega ühtsesse inforuumi, et me üksteist paremini mõistaksime ja lõimuksime. Et Ida-Virumaal elavatel inimestel oleksid nii hariduses kui tööjõuturul paremad võimalused. See on pikaajaline töö, aga see peab olema järjepidev ja süsteemne.

See ei saa ka nii pikaajaline olla nagu seni, sest siis räägime 2050. aastal sama juttu.

Ei-ei. Ma mõtlen, et seda tagasi ei pöörataks või Itaalia streiki ei hakataks tegema. Ehk et seadus on küll olemas, aga seda ei hakata ellu viima.

Mitmed omavalitsused pole koolipidajatena tahtnud üleminekut eestikeelsele haridusele ellu viia. Keskerakond, olles Ida-Virumaal paljudes linnades pikka aega võimul, ei ole ka seda tahtnud teha. Riik on osutunud nõrgaks selles olukorras, kus koolipidajad on omavalitsused, kes on Eestis suhteliselt autonoomsed.

Nüüd on riigigümnaasiumide ja mõningate põhikoolide riigistamise ning ka seaduste vastuvõtmisega tekkinud uus olukord. Selle elluviimine peab käima järjepidevalt, sõltumata sellest, millised tulevad edaspidised koalitsioonid ja uued tuuled. Selle juurde tuleb jääda.

Loomulikult annan ma aru, et see tekitab pingeid ja vastasseisu. Neid tuleb lahendada. Suunata lisaraha, leida õpetajaid. Ma ei ela illusioonides ja tean, et kõike korraga ei saa. Võib-olla mõnes koolis ja omavalitsuses toimub see üleminek kiiremini ning sujuvamalt, mõnes teises hiljem. Aga me ei tohi järele anda, ei tohi minna seaduse muutmise teed, pikendada tähtaegu veel viis aastat. Kui seda teeme, siis tekib ootus, et pikendame veel.

Kahe ja poole aasta pärast on kohalikud valimised. Erakonnad, kes pooldavad oma linnas üleminekut eestikeelsele haridusele, võidakse seda mitte soovivate valijate poolt maha hääletada?

Jah, mina ka kardan seda väga. Sellepärast ongi oluline, et riik oleks selles küsimuses selja taga. Riik peab selles küsimuses olema abiks nii metoodiliselt, organisatoorselt kui rahaliselt. Aga samas ka nõudlik, et kui omavalitsus ei ole valmis ellu viima riigi seadusi hariduspoliitikas, siis võtab riik selle funktsiooni endale. Tulebki käituda riigina. Me ei saa muidu neid ülesandeid lahendatud.

Mida peaks Isamaa teisiti tegema, et saada Ida-Virumaalt rohkem hääli kui neli protsenti nagu äsjastel riigikogu valimistel?

See on keeruline, aga mitte võimatu. Neli protsenti ei kajasta meie teoreetilist toetajaskonda Ida-Virumaal. Peame aktiivsemalt suhtlema ja leidma rohkem mõttekaaslasi, kes on nõus ka erakonda astuma.

Me oleme tegutsenud eestikeelse hariduse nimel. See küsimus ei ole meile venekeelse valijaskonna seas edu toonud. Aga kui läbimurre toimub ja saadakse aru, et see ei ole koll, millega tahetakse venelastest eestlasi teha, vaid et see avab uued teed venekeelsetest peredest pärit noortele, siis võib-olla vastasseis väheneb ja tasapisi kasvab ka meie toetus. Saadakse aru, et me ajame õiget asja, mitte mingit marurahvuslikku poliitikat.

Ida-Viru eestlased tunnevad ilmselt samas, et liiga palju on olnud kõlavaid loosungeid. Me ei ole nendes osalenud. Kuid meie probleem on, et oleme samas olnud liiga nähtamatud. Peame suutma veenda, et meie vaiksem ja süsteemsem tegutsemine on viljakam.