Eestikeelsele õppele üleminekust oleme rääkinud 1990. aastatest. Haridusteadlased on ammu välja toonud, et kahe erineva koolisüsteemi pidamine toob kaasa vene õppekeelega koolide lõpetajate kehvema positsiooni haridus- ja ühiskondlike valikute tegemisel ning pikemas perspektiivis ühiskonna lõhestumise.
Küsimus on olnud peamiselt poliitiline. Ka koolid pole väga pingutanud, kuna usk, et kord saabub poliitiline konsensus ja seadus vastu võetakse, on olnud madal. See on ka peamine põhjus, miks suur hulk vene õppekeelega koole on seisus, kus nad pärast 30 aastat kestnud teekonda on taas justkui alguses.
Kuna nii emotsionaalses küsimuses on võimatu ühiskonnas 100% ühele arvamusele jõuda, on väga oluline, et lõpuks kokkulepe seaduse tasandil tehtud on. Nüüd on vaja sellest lähtuvalt tegutseda ning lõputud vaidlused selja taha jätta.
Nendega, kes ei oska, on märksa lihtsam − neid saab õpetada, toetada, suunata. Nendega, kes ei taha, on olukord aga palju keerulisem.
Ida-Virumaal andis hiljutistel riigikogu valimistel üle 8000 Eesti kodaniku oma hääle Mihhail Stalnuhhinile või Aivo Petersonile, kes mõlemad kannavad ühel või teisel moel riiklike poliitikate, sh eestikeelsele aineõppele ülemineku vastaste aurat. Lisame siia juurde 7621 häält, mis anti Keskerakonnale, kellel vastandumine eestikeelsele õppele oli üks esisõnumeid. Seega võib eeldada, et need kokku 56,2% Ida-Virumaal valimas käinutest pooldavad pigem venekeelse haridussüsteemi kestma jäämist.
Tuginen siin küll oma sisetundele ja igapäevaselt Ida-Virus kogetule, aga usun, et mittekodanike seas on eestikeelsele aineõppele ülemineku pooldajaid veelgi vähem.
Nendest arvudest lähtudes võib eeldada, et eestikeelsele aineõppele ülemineku pooldajaid on heal juhul kolmandik ning kaks kolmandikku sooviks ühel või teisel moel vene õppekeelega kooli säilitada.
See ei tähenda ilmtingimata täies mahus venekeelse õppe pooldamist, kuid ka mitte eestikeelset õpet sellises mahus ja moel, nagu praegune seadus ette näeb. Viimane integratsiooni seire näitas küll, et 66% vene emakeelega inimesi Eestis pooldab keeleõppe algust lasteaiast, kuid see ei tähenda automaatselt eestikeelsele õppele ülemineku toetamist.
Miks on oluline neile arvudele otsa vaadata? Peame mõistma, et inimesed teevad või jätavad midagi tegemata laias laastus kahel põhjusel: nad kas ei taha või ei oska. Nendega, kes ei oska, on märksa lihtsam − neid saab õpetada, toetada, suunata. Nendega, kes ei taha, on olukord aga palju keerulisem.
Ja siin, olukorras, kus on nii suur hulk "ei taha"-hoiakut, on vähe õppekava muutmisest või õpetajatele eesti keele õpetamisest. Siin peame pöörama tähelepanu väärtushinnangutele ja hoiakutele, see on aga märksa aeganõudvam protsess.
Eeltoodus ei viita ma kuidagi sellele, et üleminek on Ida-Virumaal võimatu − kindlasti on võimalik. Lihtsalt peab arvestama laiema pildi ja piirkondliku eripäraga.
Sageli juhtubki erinevaid reforme kavandades ja tegevusi planeerides, et jätame märkamata protsessi laiemalt mõjutavad asjaolud, aga just seal peitub asja tuum. Selleks peab kuulama ja kuulma kõiki ootusi, kõiki hirme ja neile vastama − iga lapsevanema hirm on päris hirm, iga õpetaja rahulolematus päris rahulolematus. Peame selgeks tegema juurpõhjuse ja sellele siis selgelt vastama. Vahel ei pruugi vastus küsijale meeldida, aga vahel võib pealtnäha lihtne küsimus viia olulise lahenduseni.
Üle me minema peame, sest senised tegevused ei ole toiminud nii, nagu oleme neid kavandades lootnud. Gümnaasiumiharidus on juba kümme aastat eestikeelne, aga märkimisväärne osa (2021. aastal 23%) õpilastest ei saavuta eesmärgiks seatud B2-keeletaset. Üks põhjus on, et põhikool ei taga piisavalt head lähtetaset gümnaasiumis õppeks ning isegi väga heal tasemel õppetöö puhul jääb kolmest aastast väheks, et varasemat tegemata tööd kompenseerida. Selle kinnituseks on ka B1-taseme mittesaavutanute hulk põhikoolis (aastatel 2016-2019 ei saavutanud B1-taset 34%, 2021. aastal juba 42%).
Eestikeelsele aineõppele ülemineku protsessi üheks võtmeteguriks on koolijuhid ja õpetajad. Keeleameti andmetel vajas 2021. aasta sügisel täiendavat eesti keele õpet Ida-Virumaal 1524 haridustöötajat. On oluline välja selgitada, kui paljud neist (ja lisaks veel õpetajad, kellel ametlikult on keeletase käes, aga sisuliselt ei vasta keeleoskus nõutud tasemele) on tegelikult valmis eesti keele taseme viima sinnani, et nad saaksid õpetada eesti keeles. Ja neile, kellel see soov ja võimekus olemas, tuleb anda professionaalselt asjakohane võimalus eesti keelt õppida.
Ministeeriumis koostatud ülemineku tegevuskava toob välja, et viimased kuus õppeaastat on üldhariduskoolide õpetajate keskmine koormus olnud 0,83 ametikohta. Minu kogemus Ida-Virumaalt näitab, et pigem on siin õpetajatel ülekoormus. Vene õppekeelega koolid on linnades paiknevad suured koolid, kus pigem on õpetajate kui koormuse puudus.
Seega, kui tahame eestikeelset aineõpet heal tasemel korraldada, peame viima õpetajate koormused normaalsusesse. Eriline mure on just eesti keelt ja eestikeelseid aineid õpetavate õpetajate pärast, sest kuna neid siin piirkonnas napib, on nad väga ülekoormatud. Sageli õpetab õpetaja, kes teeb päeval täiskoormuse koolis, õhtuti veel täiskasvanute kursustel.
Ülekoormatuse probleemile võiks lahendust pakkuda Ida-Viru palgameede. Kui õpetajad hakkavad täiskoormuse eest saama head tasu, ei ole neil huvi lisatööd juurde võtta. See aga omakorda tekitab veelgi suurema eestikeelsete õpetajate põua. Siin tuleb riigil aktiivselt toetada kõiki võimalikke programme, mille kaudu eestikeelne õpetaja Ida-Viru kooli jõuaks.
Üleminek eestikeelsele õppele ei ole ainult ainete üleviimine eestikeelseks, see on terve koolikultuuri muutmine. See on protsess, millesse peavad olema kaasatud kõik kooli töötajad, õpilased, lastevanemad ja terve kogukond. See on võimalik vaid siis, kui koolijuht ise usub ja tahab, kui tal on pädevused ja oskused ning kui ta tunneb tuge ja tunnustust.
Loodan väga, et uued õpetajate värbamise programmid toovad piirkonda uusi õpetajaid, aga ka nemad tahavad arendavat ja loovat ning õppimist ja õpetamist toetavat töökeskkonda ning sellel pole sugugi väiksem roll kui palganumbril.
Üleminek, eriti Ida-Virumaal, on võimalik vaid kõigi osapoolte koostöös: riik, kohalik omavalitsus, kool − see on kolmik, kus igas lülis peavad olema eesmärgid selged ja ühtmoodi arusaadavad. See on kolmik, kes peab olema aus ja valmis ka esimesi tagasilööke adekvaatselt vastu võtma, neist õppima ning edasi minema. See on kolmik, kus peab valitsema üksteisest lugupidamine ja üksteise väärtustamine.
Me ei räägi väga suurtest numbritest: Ida-Virumaal on 21 vene õppekeelega kooli, kus õpib 5929 õpilast. Sellise koolide arvu juures on võimalik teha igaühele rätsepaülikond. Eks paljud ülikonna osad hakkavad niikuinii kattuma, aga ülikonna värvi ja lõike saame siis vastavalt oludele valida.
Ent me ei tohi unustada, et ligi kaks kolmandikku inimestest, kellega me seda ülikonda õmblema asume, sooviks tegelikult kas pintsaku üldse välja jätta või hoopis kleiti või pükskostüümi. Tegijatel peab olema usk, usaldus ja tahe koos eesmärgini jõuda.
