:format(webp)/nginx/o/2023/04/05/15240274t1hd882.jpg)
Mäletan hästi päeva 2015. aasta augusti lõpus, kui kaitsepolitseiametnikud riigile kuuluva ASi Tallinna Sadam kaks ainsat juhatuse liiget Ain Kaljuranna ja Allan Kiili suures ulatuses altkäemaksu võtmises kahtlustatuna kinni pidasid ning ettevõtte ruumid ja kahtlusaluste elukohad läbi otsisid. Väljaanne, kus töötasin, oli esimene, kes uudisele jälile sai ning selle avaldas. Kahetsusväärselt ei tekitanud esimesed vihjed toimuvale minus ja kolleegides erilist šokki või imestust.
Kui järgnevate päevade ja nädalate vältel Eesti kõrgeima profiiliga korruptsioonikahtluse kohta aina uut infot lisandus, siis näis, et asi on küll väga halb, aga vähemalt võis loota, et järgnev puhastus tuleb selge, kiire ja tulemuslik.
Nüüd, aprillis 2023 ehk pea kaheksa aastat hiljem näib võimalus, et kohus Tallinna Sadama asjas selge otsuse teeb, väike. Ja see on tegelikult šokeeriv.
Kuigi näiteks Tallinna Sadama nõukogu liige Kalev Lillo ja pikaajaline endine esimees Neinar Seli väljendasid suurt üllatust, siis tollane majandusminister, samuti Reformierakonda kuuluv Kristen Michal ütles ajakirjanikele, et sai Kaljuranna ja Kiili tegevuse suhtes käivast menetlusest teada kohe pärast kevadisi riigikogu valimisi uude ametisse asudes. Prokuratuur kinnitas, et uurimine on väldanud aastaid. See kõik viitas, et tõendeid on kaua kogutud ja need on kaalukad.
Nüüd, aprillis 2023 ehk pea kaheksa aastat hiljem näib võimalus, et kohus Tallinna Sadama asjas selge otsuse teeb, väike. Ja see on tegelikult šokeeriv.
Isegi ajakirjanikud ei mäleta enam arhiivis sorimata, millises altkäemaksuvõtmise juhtumis Kaljurand, Kiil ja nende arvatavad kaasosalised süüdistused said. Kas see oli kuidagi seotud uute suursaarte parvlaevade soetamisega Türgist ja Poolast? Saarte laevaühenduse operaatori valikuga? Või oli asi kohtuvälises kokkuleppes, mis lõpetas vaidluse Muugale terminali rajamata jätnud Prevo Holdinguga?
Kõik need asjad on tänaseks ajaloo tolmukihiga ühtlaselt kaetud, seda vaatamata alates 2019. aastal alanud kriminaalprotsessist esimese astme kohtus toimunud 90 kohtuistungist.
Enne kohut tegi tööd ka Tallinna Sadama juhtumi riigikogu uurimiskomisjon, mille lõppraportist selgus, et korruptsiooniriski Tallinna Sadamas võimaldas nõrk ja ülepolitiseeritud nõukogu. Uurimiskomisjoni juht Artur Talvik ütles raportit tutvustades, et iga vähegi mõtlev inimene, kes seda loeb, saab aru, et kaasus on täis poliitilist korruptsiooni. Kas mäletate? Kasu komisjoni tööst siiski oli, aga sellest veidi hiljem.
Kohtus esitatud süüdistuse järgi võtsid Tallinna Sadama juhatuse liikmed kümne aasta jooksul mitmeid miljoneid eurosid altkäemaksu, suurema osa sellest küsisid nad Türgi ja Poola laevatehaste esindajatelt parvlaevade müügilepingute sõlmimise eest. Kohtus liikus aga asi väga vaevaliselt ning sai täiesti uskumatuid pöördeid.
Vähe sellest, et süüdistatavate advokaadid valisid algusest peale suuna menetluse venitamisele, prokuratuur ei suutnud ennast ja süüdistust näidata piisavalt tugevana. Näiteks lisasid prokurörid kriminaalasja esialgsesse süüdistuskokkuvõttese kogemata omavahelised vestlused. Nii hindaski kohus süüdistusakti puudulikuks ja tagastas selle prokuratuurile ning alles ringkonnakohtu mõistvam suhtumine päästis nad. Keegi ei osanud arvata, et olulise kohtuasja algus võib nii pikalt venida.
Aga juba veidi pärast istungite algust keelas Harju maakohus arusaamatutel põhjustel nende kajastamise, mistõttu paljud olulised tõendid ja tunnistajad on avalikkusele teadmata. Riigikohus küll tühistas keelu eraldi vaidluse tulemusel, kuid kahju oli sündinud. 2020. aasta oktoobris lõpetas maakohus Allan Kiili asja menetlemise, sest ta oli raskelt haigestunud. Kiil suri möödunud aasta juunis.
Praegu uue ootamatusena avanenud perspektiiv, et rahvakohtuniku vahetuse tõttu võib kogu protsess esimesele ruudule tagasi variseda, on nagu kurb punkt kurva i peal.
Lõpuks positiivse juurde. Riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjon tegi lõpparuandes muu hulgas ettepaneku töötada välja läbipaistev riigi äriühingute nõukogu liikmete valiku menetlus ning luua nõukogude mehitamiseks nimetamiskomitee. See sai 2017. aastal tehtud.
On hulk näiteid, et 10-20 aasta taguse ajaga võrreldes käibki seetõttu riigile kuuluvate firmade juhtimine paremini. Viimane neist on äsjane Eesti Energia juhtum, kus sõltumatu nõukogu ei paindunud poliitikute marulise surve ees.
/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)