ERIK GAMZEJEV ⟩ Kuidas rohepööret ära lörtsida?

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Värskelt ametisse asunud valitsus on seadnud üheks suuremaks eesmärgiks rohepöörde läbiviimise. Avalikkuse laiema toega saab aga arvestada vaid siis, kuid kodanikel on võimalik aru saada, kui palju see maksma läheb ja mida nemad sellest võidavad.

Vastasel juhul saab rohepöördest ühiskonna mädanev tüliõun. Kui üks pool näeb rohepöördes võimalust liikuda parema ja jõukama elu poole, siis neil, kes selle protsessi mõjul vaesuvad, jääb mulje, et tegu on justkui rohepesumajade pidajate lobitegevusega iseenda rikastumiseks, mis tuleb sundkorras kõigil kinni maksta.

Riigikogu uues koosseisus on rohepöörde kaevikud selgelt nähtavad. See lahing ägeneb, kui rohepööret nähakse jätkuvalt vaid mustvalgetes toonides. Ühiskonna tervisele on ühtemoodi kahjulik nii uue rohemajanduse ehitamisega venitamine kui tugevama keskkonnajalajäljega tööstuse liigse tormakusega lämmatamine. Need protsessid peaksid käima sünkroonis. Aga mitte niimoodi, et esmalt paneme vanad tehased kinni ja siis vaatame, mis edasi saab.

Rohepöörde tulemus ei tohiks olla töötukassa klientide arvu kasvatamine ja elanike veelgi hoogsam väljarändamine maakondadest suurematesse linnadesse.

Kui rohepööret kannustavad poliitikud ütlevad, et peame rohepöördega kiirustama, sest võidavad need riigid, kes on esirinnas, siis tuleks ka näidata usutavat plaani, millisel moel Eesti inimesed oma igapäevaelus seda kasu tunnetavad.

Võimuliidu poliitikud tahavad sundida inimesi maksma automaksu ja räägivad selle juurde, et eesmärk on teha pai loodusele, aga mitte täita riigikassat. Aga miks nad samal ajal ise soetavad kuluhüvitiste eest endale kallid, võimsad ja rohkelt kütust tarbivad sõidukid? Miks ei võiks Toompea esine rohelise mõtteviisi eeskujuna olla vaid üks suur jalgrattaparkla?

Suures pildis on see, milliste autodega saadikud sõidavad, pisiasi. Aga nad võiksid aru saada, et selline silmakirjalikkus, kus rahvale lajatatakse rohejutu valguses automaks kaela, aga ise jätkatakse maksumaksjate kulul uhkete autode paraadi, mõjub laastavalt rohepöörde tõsiseltvõetavusele ja muudab jutud sellest roheliseks uduks.

Rohepöörde tulemus ei tohiks olla töötukassa klientide arvu kasvatamine ja elanike veelgi hoogsam väljarändamine maakondadest suurematesse linnadesse. Aga selle esimeses vaatuses on Eestis just nõnda läinud ja kõige tugevamalt on pihta saanud Ida-Virumaa, kus põlevkivitööstuse kokkutõmbumine Euroopa kliimapoliitika mõjul on käinud juba aastaid.

See, mis praegu on põlevkivienergeetikas alles jäänud, on tegelikult saba viimane ots. Nii põlevkivi kaevandamise, sellest elektri tootmise kui ka süsinikuheitmete mahud on viimastel aastakümnetel vähenenud kordades.

Aga selle hinnaks on tuhandete Eesti keskmisest suurema palgaga töökohtade kadumine Ida-Virumaal. Viimane suurem laine oli alles kolm-neli aastat tagasi. Selle tagajärjel on Ida-Virumaa töötuse tase ja suhteline vaesus riigi kõige suuremad.

Samal ajal on allesolev põlevkivitööstus muutunud keskkonnasäästlikumaks ja ka efektiivsemaks ning toonud riigile aina suuremat tulu. Põlevkivist valminud vedelkütused on valdavalt eksportkaup.

Eelmisel aastal maksid Ida-Virumaal tegutsevad põlevkiviettevõtted riigile keskkonnatasusid, kui arvestada ka saastekvootide ostuks kulunud raha, ligikaudu 670 miljonit eurot. See moodustas ligi viis protsenti riigi tuludest. Rohkem kui alkoholi- ja tubakaaktsiis kokku. Kui liita juurde ka tööjõumaksud ja see kasum, mida riik omanikuna Eesti Energiast saab, siis ulatus põlevkivitööstuse maksujalajälg suurusjärku 800 miljonit eurot.

Keskkonnatasudest oleks loogiline kulutada suurem osa selles piirkonnas, kus kahju tekitatakse. Eelmisel aastal Ida-Virumaa põlevkiviettevõtete tasutud keskkonnatasudest jõudis maakonda tagasi aga vaid paar protsenti.

Enne riigikogu valimisi rääkisid peaaegu kõikide erakondade kandidaadid Ida-Virumaal, et see on täiesti vale ja igal juhul tuleb seda suhet muuta. Koalitsioonileppesse ei jõudnud sellest aga silpigi. Et Ida-Virumaa peatükis ikkagi mõned tähemärgid oleksid, kirjutati sinna iseenesestmõistetavaid primitiivsusi, nagu näiteks see, et elukeskkonna kujundamisse kaasatakse arhitekte.

Põlevkivitööstus kahaneb loomulikul teel. Kuid selle lõppu ei ole mõistlik tagant tõugata. Eriti olukorras, kus asemele pakkuda on veel väga vähe. Põlevkiviettevõtted muutuvad samm-sammult rohelisemaks, aga ülemineku läbiviimiseks on vaja aega, et teenida selleks raha.

Vastutustundetu oleks loota majanduse ümberkujundamisel vaid toetustele või Euroopa Liidu abifondidele. Juba neli-viis aastat on poliitikute sõnavaras keerelnud võlufraas "õiglase ülemineku fond", mis peaks justkui lahendama kõik põlevkivitööstuse sulgemisest tulenevad probleemid Ida-Virumaal. Raha on selles fondis ligikaudu 350 miljonit eurot. Ehk poole vähem kui põlevkiviettevõtete ainult mullu tasutud maksud.

Vaevalt et Eesti huvides oleks, kui siinset uut majandust ehitataks üles Hiina või mõne teise riigi kapitaliga, kes ise heitmete piiramisega sugugi innukalt ei tegele.

Kui põlevkivitööstuses on praegu ametis veel ligemale 5000 inimest, kes tulevad edukalt oma eluga toime, siis õiglase ülemineku fondi eesmärgiks on seatud luua parimal juhul Ida-Virumaal tuhat uut töökohta. Siiani pole tulnud ühtegi. Tehtud on vaid üks rahaeralduse otsus. Esimesed uued töökohad tulevad ehk paari aasta pärast. Aga tuhanded töökohad põlevkivitööstuses kadusid juba neli-viis aastat tagasi. Rütmihäired on ilmselged.

Kõige selle taustal tahab osa poliitikuid veelgi kiirendada põlevkivi kasutamise lõpetamist ja räägib sinna juurde, et riik poputab Ida-Virumaad niigi üleliia palju. Sellise suhtumise juures pole keeruline imestada, miks toetus rohepöördele on madal. Valitsuserakonnad saavad aga jätkusuutlikult nuputada, miks nad valimistel Ida-Virumaal nii vähe hääli saavad.