ÜLLE MADISE ⟩ Põlevkivi kaevandamist saab piirata ainult riigikogu

Õiguskantsler Ülle Madise. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Kliimakaitse ja looduskaitse eesmärkide näol pole tegemist mingisuguse eurojamaga, mida meile peale aetakse. Meie oma põhiseadus nõuab väga selgelt ühel ajal nii keskkonna kaitsmist kui ka seda, et selleks vajalikud reeglid on jõustatud õiglaselt ja mõistlikult.

See õiglus ja mõistlikkus muu hulgas tähendab, et ümberkorraldusteks peab jääma piisav aeg. Mõnes valdkonnas, näiteks kaevandamises, see piisav aeg võibki olla viis, kuus või seitse aastat. Ja selliseid valdkondi on veel.

Mõistlikkus ja õiglus tähendab ka eluterveid erandeid. Need tuleb selgeks vaielda Euroopa Liidus, aga ka teie, austatud riigikogu liikmed, saate kindlustada, et Eestis ei pea remontima lõpuni soojakindlaks maju, kus see pole mõttekas, kus keskkonnajalajälg on suurem kui saadav kasu, et maainimene ei jää ilma töökindla autota ja nii edasi.

Mulle tundub, et õigusriik, mõistlikkus, lahkus on eeldused selleks, et õnnestuks üldse loodust kaitsta.

On täiesti selge, et nii nagu ettevõtjad vajavad investeerimiskindlust, vajavad ka meie linnad ja vallad etteteadmist selle kohta, milline suur tööandja peab võib-olla panema uksed kinni või leidma mingi uue tegevusvaldkonna, mida saaks linn või vald teha, et ettevõtlust tuua ja tööpuudust ära hoida. Ja samamoodi on vaja teada, kui palju eluasemeid on tarvis remontida, mis saab põllust, mis saab metsast, mis saab maast, kuidas inimesed pääsevad liikuma.

Loodan, et need tulevastele nõuetele vastavad sõiduautod saavad olema taskukohased ja kättesaadavad neile, kellel neid tarvis on. Aga praegu hirmutada inimesi jutuga, et piirkondades, kus elekter niigi iga väiksema tuule peale ja vahel isegi ilma selleta mitu korda aastas ära läheb ja kus ainult korraliku autoga üldse teid läbida õnnestub, kaob võimalus kodust välja pääseda ära − see lihtsalt ei ole inimlik, see ei ole tark ja see ei ole ka asjakohane, sest ma usun, et sellist plaani tegelikkuses mitte keegi ei pea.

Kui soovitakse näiteks põlevkivi kaevandamist piirata, siis saab seda teha ainult riigikogu, nähes maapõueseaduses ette sellekohased muudatused. Juttu on liikvel palju ja mina ei ütle, et neid muudatusi tuleks teha või mitte teha. Ma lihtsalt nendin, et juttu on palju, kohustused on võetud, aga maapõueseadusest saame vastuse, et põlevkivi võib kaevandada täna, aastal 2050, ilmselt ka hiljem. Ei ole ühtegi piirangut, milleks võib kasutada, ja nii edasi.

Küsimused, milleks võib kaevandada, millises mahus, kus ja millised võiksid olla tehnoloogilised uuendused, mis võimaldavad ka põlevkivi kaevandamisega mitte loodust saastada, kasutada meie loodusvara parimal moel, nii nagu põhiseadus ette näeb − need on jällegi teie otsustada. Koht, kus neid otsuseid teha, on maapõueseadus, mitte mõni arengukava või mingi jutuajamine kuskil. Mõistagi on ka nii, et kui riigikogus poliitiline tahe muutub, siis saab õiguspärast ootust arvestades ka seniseid otsuseid muuta.

Miks põlevkivi mainisin? Eks ikka sellepärast, et sellest lihtsalt on olnud kõige rohkem juttu ja teada on, et siin on vajalik kohanemisaeg eri hinnangutel viis kuni seitse aastat.

Valimiskampaanias ja ka pärast seda on räägitud kliimaseadusest. Praegu minu teada ei ole täpselt teada, mis selles seaduses hakkaks olema. Ja loomulikult on teie otsustada, kas tulevad kliimaseadus ja muudatused valdkondlikes eriseadustes − veeseaduses, liiklusseaduses, ehitusseaduses, maapõueseaduses ja nii edasi ja nii edasi − või pannakse kliimaseadus nimeks ühele suurele kobarseadusele.

Ka nii põhimõtteliselt saab, aga julgen oma kogemuse pinnalt öelda, et see tee pole kuigi kiire, see pole kuigi läbipaistev ja selle töö juhtimine nõuab tõelist juhtimisgeeniust etteotsa. Sest neid huve, mis tuleb selles protsessis läbi kaaluda, läbirääkimisi, mida tuleb pidada, on nii tohutult palju, et see inimene peab olema üliinimene. Aga kui see inimene leidub, siis on väga hea, niimoodi saab kindlasti ka.

Tänapäeva polariseerunud ja sellises mustvalges maailmas, kus sõltumatut institutsiooni mõnikord ei kiputa mõistma, rõhutangi, et minu töö on olla sõltumatu põhiseaduse järelevaataja, vajaduse korral normide riigikohtu ette viija. Mina ei saa asuda mingisugusesse poliitilist laadi võitlusse, öelda, mis on halb, mis on hea. Teil on otsene rahva mandaat, ainult teie saate seda teha, mina ei saa.

Vahel väidetakse, et asjad on nii kriitilised ja eks ettevõtjad ongi kliima soojenemises süüdi, nii et tuhka neist õigustest, kõigepealt päästame planeedi, siis täidame põhiseadust. Õiguskantsleri ülesanne on öelda, et õigusriiklus ei ohusta keskkonnakaitset, isegi kui see võib esmapilgul niimoodi näida. Ja mulle tundub, et õigusriik, mõistlikkus, lahkus on eeldused selleks, et õnnestuks üldse loodust kaitsta.

Kõige parem oleks, kui loodust hoidev eluviis ja ka kliimat parandavad valikud oleks osa vabatahtlikust väärikusest, miski, mida me teeme lihtsalt sellepärast, et loomulik instinkt suunab sinnapoole, et on ju hea, kui laste ja nende laste elu on õnnelikum, kui nad on tervemad, kui me nende kaela ei jäta probleeme, mille lahendamine on meil võimalik ja vajalik.

Loomulikult pean seisma ka nende inimeste eest, kes õigusega kardavad ja on kurvad, et nende eluviis, nende elutöö loetakse justkui kõlbmatuks, nad loetakse justkui rumalaks, et nad ei ole piisavalt agarad keskkonnaaktivistid. Ärme teeme seda.

Minu üleskutse on, et katsuks inimesi pigem lepitada ja selgitada neile, et kõikide nende muudatuste eesmärk on ja peakski olema teha inimeste elu paremaks.

Lühendatult õiguskantsleri ettekandest "Kliima kaitse ja põhiõiguste piirangud", mille ta tegi riigikogus 19. aprillil