Ida-Virumaa ja tuumajaamad

Jüri Utt, pensionil energeetik Foto: SDE

Ida-Virumaast suurem osa asub kahele tuumajaamale lähemal kui 100 kilomeetrit: need on üle Soome lahe asuv Loviisa tuumajaam ja Leningradi oblastis paiknev Sosnovõi Bori tuumajaam. Mõlemad riigid arendavad aktiivselt tuumaenergeetikat. Soomlastel on lõppjärgus Olkiluoto tuumajaamas uue, nüüdisaegse reaktori käivitamine ja valitsus on andnud loa ka veel ühe tuumareaktori rajamiseks riigi põhjaossa.

Olkiluoto jaamas töötab uus reaktor. Selle reaktori ehitus ja montaaž kestsid aastaid ohutusnõuete karmistumise ja radioaktiivsete jäätmete ladustamise probleemi lahendamise tõttu. Sosnovõi Bori jaamas likvideeritakse sama tüüpi vanad reaktorid, sarnased olid kasutusel Tšornobõlis. Uute reaktorite ehitus on oluliselt ohutum, samal ajal on need ka võimsamad.

Tänase päeva seisuga on põlevkivist elektrienergia tootmine varsti väga keeruline ja seda paljuski CO2 heidete maksustamise tõttu. Osa eksperte on arvamusel, et ka tuumajaama puhul eraldub CO2, seda küll sadu kordi vähem kui põlevkivi kasutamisel. Seega väita, et tuumajaama töö käigus ei eraldu CO2, ei ole vist päris õige. Jaama käidul kasutatakse näiteks määrdeõlisid, mitmesuguseid ajameid, mille remont vajab materjale. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

Tuumajaama rajamine Eestisse vajab pikka aega, vähemalt kümme aastat, arvatavasti aga veelgi rohkem.

Eestis toimuvad riigikogu valimised iga viie aasta tagant. Pärast valimisi muutuvad kahjuks ka tegevussuunad. Näiteks üks endisi keskkonnaministreid soovis Kukruse aherainemäe kiiresti likvideerida, järgmine minister aga pidas seda mittevajalikuks. Tuumajaama rajamine Eestisse vajab pikka aega, vähemalt kümme aastat, arvatavasti aga veelgi rohkem. Seega peaks tuumajaama rajamise kava olema pikaaegne ja mitte sõltuma sellest, milline seltskond on võimul. Pikaaegse kava loomine on aga väga vajalik.

Kui rääkida tuumajaamade ohutusest, siis rahvusvaheline tuumasündmuste skaala INES määrab kaheksa sündmuste taset.

Kõige kõrgem tase on suurõnnetus ning tuumajaamadega on toimunud kolm sellist õnnetust, sealhulgas Tšornobõlis ja Fukushimas. Tšornobõli avarii oli seotud inimlike eksimustega. NSV Liidu ja Ukraina energeetikaametite juhtide survel tegutseti jaamas paljusid reegleid eirates. Ees olid ju maipühad ning elektrivarustuses ei tohtinud mingeid häireid esineda.

Venemaa on praegu tuumaasjanduses maailma juhtivaid riike ja kindlasti on seal välja töötatud väga palju meetmeid, mis välistaksid Tšornobõli avariiga sarnaneva olukorra kordumise. Venemaa tegeleb aktiivselt oma aja ära elanud reaktorite asendamise ja ka uute rajamisega.

Jaapanis toimunud tuumajaama avarii põhjus oli põhiliselt hiidlainete mõju alahindamine.

Soomes viidi töösse uus tuumareaktor, veel ühe rajamisele on riik andnud loa. Prantsusmaal toodetakse enamik riigis tarbitavast elektrienergiast tuumajaamades. Hiinas on rajamisel kümmekond uut tuumareaktorit ja kavatsetakse tulevikus rajada nii poolsada uut tuumareaktorit. Maailmas on allveelaevadele paigaldatud umbes pool tuhat reaktorit.

Maailmas toodetakse tuumajaamades hinnanguliselt üle 15% kogu elektrienergiast. Umbes samas suurusjärgus toodetakse ka elektrienergiat hüdroelektrijaamades. Tuumaelektrijaamad asuvad arenenud tööstuse ja teadusega riikides ning kindlasti tehakse kõik tuumajaamades avariide vältimiseks.

Praeguses olukorras tundub tuumajaama rajamine Eestisse vajalik. Elanikkond vajab samas suurt selgitustööd, sest ka tädi Maali tahab aru saada, mida kujutab endast tuumajaam. Kahtlemata on olemas tuumajaamade rajamise vastased äärmuslikud seisukohad. Kahjuks ei pakuta nende asemele teisi lahendusi. Arvatavasti ei soovi enamik inimesi siiski elektrienergia tarbimisest loobuda ja koopasse elama minna.