ERIK GAMZEJEV ⟩ Eesti linnade volikogusid tuleb säästa Russki Miri vaimust

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Järgmistel Eesti kohalike omavalitsuste valimistel ei tohiks valijate hulka kuuluda siin alaliselt elavad Venemaa ja Valgevene kodanikud.

Põhjus on nii moraalne kui ka ratsionaalne ja seotud ka julgeolekuga.

Oleks kohatu, kui Ukrainas tapatalguid ja hävitustööd korraldava Venemaa riigi kodanikel oleks privileeg teises riigis otsustada, kes on seal võimul. Kohalikud omavalitsused on ju osa iga iseseisva riigi võimusüsteemist.

Pealegi on Venemaa retoorika juba aastakümneid olnud oma naabrite suhtes agressiivne ja järjepidevalt on püütud nii propaganda kui muu mõjutustegevuse kaudu levitada ka Russki Miri viiruslikku ideloogiat. See ei ole Eestis toonud küll soovitud mahus tulemusi, kuid see pole ka sõelaga vee kandmine olnud. Meenutagem vaid pronksiööd Tallinnas, Narva tanki äraviimisega seotud sündmusi või Ukraina toetajate ründamist tänavu 9. mail Narva jõe Eesti-poolsel kaldal.

On absurdne, et ühel aastal saavad Venemaa ja Valgevene kodanikud valida Putini või Lukašenka agressorriigi presidendiks, teisel aastal määrab nende hääl, kes on võimul Tallinnas, Narvas või Kohtla-Järvel.

Kui Eesti seisab põhjendatult selle eest, et Venemaa ja Valgevene sportlased ei saaks osaleda rahvusvahelistel võistlustel, siis miks on seni nende riikide kodanikel endiselt võimalik lüüa kaasa siinsel poliitolümpial ehk kohalikel valimistel? Olgugi et mitte kandideerijatena, kuid valijatena siiski.

Valimisõiguse peatamine annaks mingilgi määral märku, et kodanikena on ka nemad vastutavad nende õuduste eest, mida nende riik Ukrainas korda saadab. Praegu on Venemaa ja Valgevene kodanikud erilises seisus. Ühel aastal saavad nad valida Putini või Lukašenka agressorriigi presidendiks, teisel aastal määrab nende hääl, kes on võimul Tallinnas, Narvas või Kohtla-Järvel.

Valimisõiguse säilitamise pooldajate põhilised argumendid on, et nende häälte osakaal on väike ega mõjuta tulemust ning valimisõigus aitab neid paremini kaasata kohalikku ellu ja et tegu on ju maksumaksjatega.

Kogu Eesti peale tervikuna ei ole see tõesti suur. Aga näiteks Sillamäe elanikest moodustavad Venemaa kodanikud ligemale 40 protsenti, Narvas ja Kohtla-Järvel ligmale 30 protsenti.

Ekslik oleks mõelda, et kohalikel valimistel kandideerijad ei arvestaks niivõrd suure valijate rühma meelsusega. Valijate hoiakud ja vaated mõjutavad tugevasti kohalikku poliitikat.

Üheks selle eredamaks näiteks on, kuidas just nendes omavalitsustes, kus on suur Venemaa kodanike osakaal, on aastakümneid pidurdunud üleminek eestikeelsele haridusele. Need omavalitsused pole koolipidajatena olnud kuigi entusiastlikud isegi selles, et vähemalt põhikoolide lõpetajad õpiksid eesti keele selgeks. Russki Miri ideoloogiat austavatele valijatele ei ole see oluline olnud. Nende osalemine kohalikel valimistel ei ole lõimumist tuntavalt suurendanud, pigem vastupidi. Maksumaksjatena ei kaota nad valimisõiguse peatamisega aga ühtegi materiaalset hüve.

Venemaa või Valgevene kodanikud, kes on eestimeelsed ja tahavad kohalikel valimistel osaleda, jõuavad valimisteni jäänud aja jooksul loobuda oma praegusest kodakondsusest ja sooritada Eesti kodakondsuse eksami.

Pärast Eesti taasiseseisvumist hakkasid Ida-Virumaa linnad hoogsalt ülejäänud Eestiga meelsuselt kokku kasvama. Olukord muutus 1990ndate teises pooles, mil ka mittekodanikud said õiguse valida kohalikke volikogusid. Sealt algas kohaliku ja riigivõimu vastandumine, mis pani piduri ka piirkonna arengule.

Suure hulga agressorriigi kodanike osalemine valimistel määrab paratamatult ka kohalike valimiste teemad, millega hääli püüdma minnakse. Riigikogu valimiste tulemused Ida-Virumaal ja vähemal määral Tallinnas näitasid, et ka Eesti kodakondsust omavate valijate seas on arvestatav hulk inimesi, kes toetavad Kremli-meelseid vaateid. Loogiline on, et Venemaa kodanikest valijate seas on nende osakaal veelgi suurem. Samuti halli passiga mittekodanike seas, kelle valimisõiguse peatamine pole päevakorral. Kriisiolukorras on enamasti ka valimisaktiivsus suurem.

Kui Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigust ei peatata, siis kahe aasta pärast võivad Ida-Viru suuremate linnade volikogus Kremli poliitika pooldajad selge ülekaalu saada. Seda enam, kui mitmed Eesti suuremad erakonnad kohalikesse valimistesse Ida-Virumaal sama leigelt suhtuvad nagu eelnevatel aastakümnetel. Eestikeelsed valijad on neis linnades nagunii vähemuses.

Millised tagajärjed sellega kaasnevad ning milliseid vastasseise riigivõimu ja kohaliku võimu vahel tuleb siis hakata lahendama, võib igaüks ise ette kujutada. Igal juhul oleks see riigi seisukohast halvem olukord sellest, kui näiteks Aivo Peterson või Mihhail Stalnuhhin oleks sel kevadel osutunud riigikogusse valituks. Mingi annus Kremli-meelsust tuleb kohalikesse volikogudesse nii või naa, ent kui selle kontsentratsiooni saab vähendada, siis tuleb seda teha.

Koalitsioonileppes on kirjas kavatsus luua õiguslik raamistik Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks kohalikel valimistel. Seda peaksid toetama ka opositsioonis olevad Isamaa ja EKRE. Ei tahaks uskuda, et valimisõiguse peatamise vastu seni olnud sotsid koalitsiooni ja Keskerakond opositsiooni poolelt selles küsimuses ühisrinde moodustavad ja arupärimiste tulvaga riigikogu töö halvavad.