/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2023/05/19/15333131t1h0189.jpg)
Tallinlased ja teised inimesed, kel sageli pealinna südamesse asja on, vaevlevad vähemalt aasta lõpuni viimaste kümnendite suuremate teeremontide põhjustatud ummikutes. Kinni on nii mitmed kesklinna läbivad liiklusarterid, et kohati meenutab sealne tühjus koroonapiirangute esimest tipphetke 2020. aasta kevadel.
Tallinna linnavalitsus on enda õigustuseks öelnud, et tegelikult ongi süüdi koroona koos sõjaga, mis mitmele eri aastale planeeritud suured ehitustööd kõik hangete edasilükkumise tõttu just 2023. aastasse kokku kuhjasid. Ausam oli vist siiski linnapea Mihhail Kõlvarti mullu sügisel ajakirjanikele vastates pillatud lause: "Ka mul tekib küsimus, kuidas me suutsime seda nii korraldada." Klassika, tahtsime teha hästi, aga välja tuli nagu alati.
Paljudele Tallinna kesklinnas elavatele ja töötavatele inimestele on tänavate sulgemise mastaapsuse kõrval häiriv tööde edenemise tempo. Ei ole vaja olla liiga kriitiline, et paarikuise osalusvaatluse järel küsida, miks see kõik nii aeglaselt ja nii suurte pausidega toimub.
Uue valitsuse plaanitava automaksuga seoses on kõigile selgeks saanud, et auto ei ole üksnes transpordivahend või insenerikunsti tippsaavutus, vaid nüüd ka meil eelkõige poliitiline küsimus.
Mulle endale meenutab praegu Tallinna kesklinnas laiuv ehitustanner korralduse poolest mõne aasta eest enam kui aasta kestnud Pärnu maantee pealinna piiril asuva vähem kui kilomeetrise lõigu remonti. Ka seal oli enamik sõiduradadest kuude kaupa kinni ning pikkades ummikutes igal õhtul ja hommikul istuvad inimesed said tõdeda, et taas polnud võimalik näha mitte mingeid töid või tegevusi.
Ja Tallinna kesklinnas ummikute kõrval Liivalaia tänaval kerkib erakapitali rajatav uus pilvelõhkujate kompleks hoopis teistsuguse, silmanähtava hooga.
Jupikaupa toppava avaliku ehituse peamine põhjus on hangete süsteem, mis annab enamasti peatöövõtulepingu sellele, kes pakub kõige odavamat hinda. Üldise hinnatõusu tingimustes on tellijal − riigil või kohalikul omavalitsusel − selge soov maksumaksja raha eest saada võimalikult pikk jupp teed või tänavat. Kui selle hinnaks on pikad ooteperioodid eri tööde vahel, mis tekivad kiirematelt ja kallimatelt objektidelt vabanevat tehnikat ja alltöövõtjaid oodates, siis nii ka on.
Juba Pärnu maantee väljasõidu üle mõistuse kaua kestnud ümberehituse ajal küsiti, kas poleks õige arvestada otseste ehituskulude kõrval ka laiemate kaudsete kuludega, mida ühiskond kannab kaotatud aja ja loomata lisaväärtuse tõttu. Näiteks saaks hangetesse kirjutada lühemad tähtajad. Nüüd ütlevad ka paljud Tallinna kesklinna elanikud, et nemad eelistaksid hommikul varem algavate ja hiljem lõppevate tööde müra nende aastapikkusele kannatamisele.
Aga see on ilmselt puhas idealism, sest eelarves on raha alati vähe ning ummikus istuja aeg, tänavatel pöörlevad tolmutormid või kliendid kaotanud äri kahjud on ametnikele ja poliitikutele abstraktne mure. Seda peavad lahendama samade maksumaksjate kulul palgatud suhtekorraldajad.
Poliitilisi aspekte on pealinna suletud liiklustrasside asjas veel. Kui mitte varem, siis koos uue valitsuse plaanitava automaksuga seoses on kõigile selgeks saanud, et auto ei ole üksnes transpordivahend või insenerikunsti tippsaavutus, vaid nüüd ka meil eelkõige poliitiline küsimus. Küsimus võimu sekkumise ja inimeste vaba valiku vahekorrast.
Aktivistid, kelle eesmärk on autokasutust vähendada, sisepõlemismootoreid piirangute ja regulatsioonidega tõrjuda või lausa kõik inimesed kodu lähedal tööle sundida, ei varja rahulolu. Näete, saab küll kesklinna liiklusele sulgeda! Parem oleks, kui neid tänavaid autoliiklusele enam ei avatakski, ütlevad nad kahjurõõmsalt. Sõitke jalgrattaga, Eestis pole ilm liiga halb isegi jaanuaris!
Oleks tõesti parem, kui Tallinna kesklinnas oleks vähem autosid ning rohkem keskkonda, kus on ruumi jalakäijatele, vähem müra ja saastet. Lihtsalt käsu korras tehtuna saame paraku tulemuseks palju tüli, vähem vabadust ja kesklinna tühjenemise. Hoopis õigem oleks ehitada autoliikluse kesklinnast läbi ning mööda suunamiseks tunneleid ja ümbersõite, andes vabanenud ruumi kesklinnas ja maa peal inimestele ning äridele, kellele tuleks pakkuda ka mitmekülgset juurdepääsu.
Ka siin on lühiajalises vaates tegemist kallite lahendustega, kuid pikas plaanis saab ühiskond palju tagasi, rikkamaks ning kellegi valikuvabadust pole vaja jõuga maha lõigata.