MAIT SEPP ⟩ Kui mul oleks palju raha

Geograaf Mait Sepp. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Vahel on mul lausa hale meel, et ma rikas ei ole. Sest, eks ole, rahaga saaks ju palju huvitavaid asju teha.

Näiteks Toila kandis elas kunagi selline mees nagu Abram Siimon (1844-1925), kes sai jõukaks suvilate ehitamisega. Toilas püsivad endiselt mitmed tema tehtud majad. Tänapäeva mõistes kinnisvaraärist jõukaks saanud Siimon ei läinud aga suureks saksaks ära, vaid ehitas kodukülla teatrimaja, milles esines alatasa ise näitlejana ja maksis kinni näidenditega kaasnenud kulud.

Siimon tegi muidugi muudki head ja kasulikku, mis Toilale tulu tõi ning rahva elu edendas. Kellel vähegi huvi, siis soovitan internetiavarustest üles otsida Abram Siimoni mälestused. Neid on igal juhul huvitav lugeda, kas või julge pealehakkamise eeskujuna: "Tuli mõte, arutasime meestega, tegime ära."

Nojah. Ühesõnaga. Kui mul oleks palju raha, siis ma ostaksin Jõhvis ära selle va õnnetu endise kultuuri- või kohtumaja (kuidas keegi mäletab) varemed, mis juba aastaid meil kesklinna vaadet rikuvad. Seal kõrval olevad garaažid ostaksin samuti ära. Garaažid lammutaksin maha, asfaldi võtaks üles.

Ah jaa, tegelikult peaks esimese asjana ära koristama selle napaka võrkaia, mis kultuurimaja krunti ümbritseb ja Jõhvi inimestel mõistlikke radu pidi kõndida ei lase. Ja siis istutaksin kogu selle platsi täis puid ja põõsaid. Ehk siis rajaksin avaliku pargi varjuliste pinkide ja kitsaste jalgradadega.

Kultuurimaja varemete puhul on mul muidugi mitmeid mõtteid, mis kahjuks üksteisele vastu käivad. Esimese hooga tuli idee, et tõmbaks seinad maha ja rajaks selle asemele kiviktaimla. Püsti jätaks vaid sambad ja trepi ning nimetaks kogu installatsiooni mälestusmärgiks. Ja pühendaks selle kompositsiooni millelegi sügavamõttelisele, filosoofilisele ehk vanakreekapärasele. No ma ei tea, näiteks hoiatuseks kõigi maailma Herostratoste eest.

Varju andvad puud, lopsakas muru ja leevendust pakkuvad veesilmad on asjad, mille säilimise ja edenemise eest peaks võitlema iga linnakodanik.

Kes Vana-Kreeka lugusid enam hästi ei mäleta, siis see Herostratos oli mees, kes tahtis väga kuulsaks saada ja põletas selle nimel Ephesoses asunud Artemise templi maatasa. Arvestades tänapäeval taas mööda maailma ringi käivat kultuuriobjektide hävingulainet oleks see ju vägagi päevakajaline pühendus.

Aga selle lammutamismõtte peale hakkas mul endast veelgi rohkem hale: "Kas ma siis ise ei ole Herostratos, kui midagi lõhkuma asun?" Oli see õnnetu kultuurimaja, mis oli, aga ümbruskonna igavate hruštšovkade ja tänapäeva veel igavamate kaubanduskastide kõrval oli see Jõhvi kesklinnas üks väheseid hooneid, mille kohta võib kasutada sõna "stiil". Nii et kui mul oleks veel rohkem raha, siis ma säilitaks nii palju müüre, kui saab, ja teeks sellest jõhvilaste rõõmuks troopilise palmimaja.

Nojah. Kuigi need varemed ja garaažid on praegu müügis, minust ilmselt nende magusate kesklinna kruntide omanikku ei saa. Samas oleks väga kahju, kui omanike vahetuse sigrimigris juhtub nii, et sinna ilmub lõpuks järjekordne asfaltplats ning ilmetu plekk-kast.

See oleks areng, mida Jõhvi endale tegelikult lubada ei saa. Eriti just üha süveneva kliimasoojenemise ja elanikkonna vananemise taustal. Juba möödunud nädalate haruldaselt päikesepaistelistel päevadel võis märgata, kui ebameeldivalt kuumaks läheb õhk Jõhvi asfalteeritud kesklinnas. Ja see on, eks ole, alles maikuu!

Maa-ameti soojasaarte kaardirakendusest on väga hästi näha, kui palavaks lähevad Jõhvi tihedalt asustatud alad suviste kuumalainete ajal. Ehk kui linnaäärses ilmajaamas mõõdetakse õhutemperatuuriks 25, siis linnatänavatel on 30 ja asfaltplatsidel 35-40 kraadi. See aga hakkab mõjutama linnaelanike tervist ja heaolu ning seda üldsegi mitte positiivses suunas. Otse vastupidi. Eriti ohtlikud on kuumalained ja linnasisesed soojasaared vanuritele, krooniliselt haigetele ja väikelastele.

Ajapikku hakkab linnasisene kuum mõjutama ka kohalikke ärisid ja ettevõtteid. Kui pood on piiratud tuliste asfaltpindadega, kuhu inimesed neljal-viiel kuul aastast kuidagi kõndida ei taha, siis võib eeldada, et mingit kahju see läbimüügile ikkagi teeb. Lisaks muidugi kasvavad kulutused jahutussüsteemidele ja veele, sulab tänavakate, suureneb õhusaaste mõju ja nii edasi.

Muide, seda viimast ei räägi ma mitte vinguva kodanikuna, vaid klimatoloogina, kellel on kogemusi Tallinna soojasaarte ja nende mõjude uurimisel. Ei maksa arvata, et soojasaared oleksid vaid suurlinnade probleem. Kus tahes on päikese käes kuumaks minevaid pindasid koos tossavate autodega, seal on ka oht inimtervisele ja -heaolule.

Selle pärast on varju andvad puud, lopsakas muru ja leevendust pakkuvad veesilmad asjad, mille säilimise ja edenemise eest peaks võitlema iga linnakodanik.