JUHTKIRI ⟩ Kas tööstust ei olegi enam vaja?

Ida-Virumaal Püssis lõpetas eelmisel sügisel tegevuse puitplaatide tehas, mis andis tööd 150 inimesele. Ettevõte läks pankrotti, kuna puidu ja elektri kulud tõusid Eestis suuremaks kui konkurentidel teistes riikides. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Statistikaameti värsked andmed kinnitavad, et Eesti tööstustoodang vähenes aastaga rohkem kui 15 protsenti. See kuiv arv tähendab seda, et selles valdkonnas on aastaga kadunud mitu tuhat töökohta, riigil ja omavalitsustel on jäänud saamata sadu miljoneid eurosid maksutulu.

Tähelepanuväärne, et kõige suurem langus on toimunud puidu, elektrienergia ja metalliga seotud tööstusharudes ning mäetööstuses. Üheks väheseks haruks, kus veel väike kasv toimub, on põlevkiviõli tootmine. Aga seegi võib peagi läbi saada, kui kuulata osa poliitikute maniakaalset iha kogu põlevkivitööstust mõrvata.

Võib püüda uskuda, et üleminek rohemajandusele lähtub parimatest kavatsustest. Aga seda protsessi ei saa läbi viia mõõdutundetult, käitudes seejuures purjus elevandina portselanipoes. Ei saa niimoodi, et lämmatame olemasolevat inimestele tööd ja leiba ning riigile tulu toovat tööstust kõikvõimalike määruste ja direktiividega, suutmata enne samas mahus võrdväärset majandust asemele pakkuda.

Ere kinnitus selle kohta on õiglase ülemineku fond. Poliitikutele on need kolm sõna aastaid sobinud suust sooja õhu puhumise aineks, kui on vaja rääkida sellest, kuidas Ida-Virumaal põlevkivitööstuse vähendamise järel uut majandust luuakse. Tegelikkus on aga selline, et ka koalitsioonileping annab märku, et see on kohmakas ja bürokraatlik ning tulemused on loodetust väiksemad ja kui saabuvad, siis oodatust hiljem.

Vastuseid, kuidas riiki majanduskasvule pöörata, võimuliit ei anna. Ainult krüptokaevuritele ja iduettevõtetele loota ei saa. Toota oleks ka midagi vaja.