/nginx/o/2023/06/07/15375616t1h97ca.jpg)
Ida-Virumaal on koos peahoonega säilinud tosinkond mõisat. Nende saatus ja staatus on olnud erinev, kuid enamasti pole mitte kusagil olnud neile otstarbe leidmine lihtne. Jah, ajalooliselt on nii olnud, et näiteks Illuka ja Maidla mõisas tegutseb kool, kuid väikeste koolide ajaloolistes mõisahoonetes pidamise otstarbekust on ikka aeg-ajalt kahtluse alla seatud.
Aa mõisas tegutseb hooldekodu, Mäetagusel on tänu põlevkivi kaevandamisele suudetud maksumaksja rahaga rajada spaahotelli kompleks, mille ülalpidamine on keeruline.
Erakätes olev Saka mõis on nõudnud tohutuid investeeringuid, et kunagisest lagunenud kompleksist praegusesse seisu jõuda. Edise mõis on aga nukker mälestusmärk kunagistest headest aegadest.
Kukruse mõisat on aastaid püüdnud elule turgutada kõigepealt Kohtla, siis Toila vald, ent see pole edukaks osutunud hoolimata sellest, et sinna on maetud hulk raha.
Mõisa pidamine pole ühele omavalitsusele lihtne ülesanne, tegutsegu seal siis kool või hotell. Paljuski on see seotud muinsuskaitsenõuetega, mida tänapäeva tingimustega kokku viia on kallis. Ja isegi kui on äriidee ja investeeringuraha, ei pruugi see kuigi efektiivselt töötada, nagu näeme Mäetaguse näitel.
Muidugi on mõistetav omavalitsuste soov ja vastutus oma ajaloolist pärandit säilitada, kuid ühel hetkel tuleb teha raskeid valikuid otsustamaks, kas poleks mõistlikum need objektid, mis pole otseselt seotud omavalitsuse kohustuste täitmisega, maha müüa ning suunata vabanev raha näiteks hariduse, kultuuri või sotsiaalvaldkonna arengusse.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)