ERIK GAMZEJEV ⟩ Üks lisa-aasta eesti keele õppimiseks, et eluheidikuid hiljem vähem oleks

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Neile vene peredest pärit noortele, kes pole põhikoolis eesti keelt selgeks saanud, tasub teha üheaastane eesti keele järeleaitamiskursus, et nad oma eluga hukka ei läheks ja riigile tulevikus koormaks ei muutuks.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles tänavu kevadel Põhjarannikule, et ta oli šokis, kui sai teada, et Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses saab eesti keeles õppida vaid üksikuid erialasid. Et see värskele ministrile, kes on hariduspoliitikaga tegelnud aastaid, üllatusena tuli, on omakorda üllatus.

Tegu on Eesti ühe suurema õppeasutusega, kus õpib üle 2500 õpilase. See ei ole ei era- ega munitsipaalkool, vaid riiklik õppeasutus. Et seal ei valda õppimiseks või õpetamiseks vajalikul tasemel eesti keelt suurem osa õpilastest ja õpetajatest, on ajakirjandus kajastanud aastaid.

Nagu sedagi, et eestikeelsetest peredest Ida-Virumaa noortel pole oma kodumaakonnas võimalik ametit õppida. Eestlasi elab Ida-Virumaal 25 000 ringis. Seda on rohkem kui nii mõneski teises maakonnas elanikke kokku. Tähelepanuväärne on seegi, et ühes Ida-Viru kutsehariduskeskuse eelkäijas, Jõhvi kutsekoolis, sai veel aastakümneid tagasi eesti keeles õppida tunduvalt rohkem erialasid kui praegu ja sinna tuldi õppima ka mujalt Eestist.

Tasub luua üheaastane järeleaitamiskursus neile põhikoolis õppinutele, kes tahaksid edasi õppida kas ametikoolis või ka gümnaasiumis, kuid kelle eesti keele oskus seda ei võimalda.

Haridusministri lauale jõudis hiljuti ka pool aastat tagasi Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses alustatud järelevalve 40-leheküljeline aruanne, mis kinnitas laias laastus samu probleeme. Ministri nõudmisel lahkus kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets ametist.

Õppeasutuse juhist sõltub loomulikult väga palju, ka see, kui sujuvalt ja kiiresti hakkab toimuma üleminek eestikeelsele haridusele. Samas tuleb arvestada, et kutsehariduskeskuse puhul on direktori malelaud väiksem ja häid käike napilt.

Kutsehariduskeskuse õpilastest moodustavad valdava osa kohalike põhikoolide lõpetajad, kelle eesti keele oskus on nullilähedane. Seda vaatamata sellele, et nad on põhikoolide õppekavasid uskudes oma noorest elust kulutanud üle tuhande tunni eesti keele õppimisele ja riik on sadadele õpetajatele eesti keele õpetamise töö eest palka maksnud.

Hannes Mets on öelnud, et isegi lihtsast ja õhukesest lasteraamatust "Jussikese seitse sõpra" ei saa suur osa neist õpilastest tuhkagi aru. Hakata praegu kohe neile ainult eesti keeles autode ehitust või keemiaprotsesside operaatori tööd õpetama oleks nii nende noorte inimeste aja kui ka riigi raha raiskamine. Pealegi, millised nende alade asjatundjad oleksid õpetajatena nõus sellist nüri sõelaga vee kandja tööd tegema? Kujutage ette, et õpetate aastaid klassi ees oma ainet ja tunnete, et suurem osa õpilasi ei saa sellest midagi aru.

Seda arvestades on üsna keeruline ette kujutada, et isegi palgalisa tooks kohale massiliselt uusi õpetajaid, kes oleksid tugevad oma alal ja lisaks veel suurmeistrid madala motivatsiooniga noortes õpihimu äratamises. Aga suurt osa õpetajaid välja vahetamata ei ole reaalne eestikeelsele õppele üle minna.

Teisest küljest, kui seada kutsehariduskeskusesse sisseastujatele eesti keele oskuse lävepakk nende võimetest kõrgemaks, tekib küsimus, mis neist 16-17aastastest noortest edaspidi saab. Töötukassa Ida-Viru osakonna juhataja Anneki Teelahk on kinnitanud, et juba praegu tuleb suur osa kutsehariduskeskuse lõpetajatest õige pea pärast lõputunnistuse saamist end töötuna kirja panema. Paljud jäävad sellesse rolli krooniliselt aastateks. Üheks põhjuseks on puudulik eesti keele oskus, sest ka Ida-Virumaal nõutakse seda üha rohkemates ametites.

Samas õnnestub osal kutsehariduskeskuse lõpetajatel, kes on oma eriala tublilt õppinud, siiski ka eesti keelt oskamata elus oma koht leida. Kui neile jääksid ametikooli uksed suletuks, oleks eluheidikuid kindlasti rohkem. Samamoodi neid, kes elamiseks vajalikku raha hangiksid kuritegelikul teel. Kokkuvõttes tähendaks see ka riigile lisakulu ja -probleeme. Inimesed, keda oodatakse tööturule ja kes peaksid saama maksumaksjateks, sinna ei jõua. Küll aga tuleb riigil maksta rohkem toetusi ning kulutada rohkem raha politseile ja vanglatele.

Näib, et sellisest suletud ringist on üsna lootusetu välja murda, ja võib-olla seetõttu ongi selline olukord aastakümneid suuremate muutusteta tiksunud. Probleemi juured on ju selles, et eesti keele õpetamine osas vene õppekeelega põhikoolides on pigem näiline kui sisuline tegevus. Sellele viitab ka tänavu mitmetes Ida-Viru põhikoolides läbiviidud järelevalve õiendites kirjapandu.

Olukord võib paraneda, kui eestikeelsele õppele ülemineku reform, mille poliitikud lõpuks ette võtsid, tulemusi hakkab tooma. Aga selleks võib ka hea plaani ja soodsate asjaolude kokkulangemise korral kuluda viis kuni kümme aastat. Sedagi suuremas osas nende õpilaste puhul, kes praegu on alles esimestes klassides.

Mida teha ülejäänutega? Üks lahendus võiks olla, et kutsehariduskeskuses luuakse üheaastane järeleaitamiskursus neile põhikoolis õppinutele, kes tahaksid edasi õppida kas ametikoolis või ka gümnaasiumis, kuid kelle eesti keele oskus seda ei võimalda. Üks aasta pühendumist vaid eesti keele õppimisele hea metoodika ja tugevate õpetajatega peaks ju tooma tulemuse. Seda juhul, kui õpilastel endil on vähegi tahet ja nende vanematel veendumust seda ergutada, aga mitte otsida õigustusi, miks eesti keele õppimine pole oluline. See looks eelduse, et kutsehariduskeskuses oleks tulevikus võimalik hakata ameteid eesti keeles õpetama.

Riigile tähendaks see lisakulu, aga see oleks siiski tunduvalt väiksem rahasummast, mis kuluks hiljem eluheidikute ülalpidamiseks.