:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/03/22/13690527t1h971a.jpg)
Osa Narva volikogu liikmete jätkuv vastuseis Eestit okupeerinud Punaarmee võitlejate nimede kaotamisele piirilinna kaardilt võib paljudele tunduda imelik, eriti praeguses olukorras, kuid räägib samas selget keelt nende saadikute meelsusest.
JUHTKIRI ⟩ Minevikus kinni
Mäletame, kuidas Narva volikogu aastaid veeretas kui kuuma kartulit, et ei peaks ümber nimetama punakommunaaride Daumani ja Tiimanni auks Nõukogude ajal nimetatud tänavaid. Argumendid olid üks jaburam kui teine. Lõpuks sai volikogu selle tehtud, kuid Venemaa Ukrainas alustatud sõja taustal muutusid kõik Vene imperialismiga seotud sümbolid Eesti pinnal rõhutatult kohatuks. Nii viidi minema tankimonument ja võeti maha muud punamärgid, samal ajal keelustades avalikes kohtades ka Georgi lintide ja muu Venemaa militaristliku sümboolika kasutamise.
Kogu selle protsessi käigus on vähemalt osa Narva poliitikuid püüdnud käia ühte jalga nendega, kes on Nõukogude propagandapärandi Eesti avalikust ruumist koristamise vastu. Küsimus on selles, kas need poliitikud ei saa aru, millises olukorras me praegu oleme, või on nende tegevuse eesmärk säilitada valijate poolehoidu.
Tagantjärele võib mõista 30 aastat tagasi Narvas autonoomiareferendumi korraldanud poliitikute motiive. Need olidki enamasti sügavat Nõukogude usku inimesed, kelle eesmärk oli asuda kas või osaliselt lagunenud Vene impeeriumi sel moel taastama. Kuid möödas on 30 aastat ning tundub suisa uskumatu, et piirilinnas on ikka veel võimul inimesed, kes Nõukogude pärandi abil end Eesti riigile vastandavad.