JUHTKIRI ⟩ Punakingitus Eesti pidupäevaks

Igor Grafovi tänav. Foto: Ilja Smirnov

Aasta tagasi, vahetult enne taasiseseisvumispäeva tegeles Eesti riik Narva punamonumentide mahavõtmisega. Narva tanki ümber käinud "lahingukära" kaikus veel kaua meie avalikus ruumis.

Toona kirjutas Põhjarannik oma juhtkirjas: "Vahetult pärast monumentide mahavõtmist võib küll olukord Narvas rahulik tunduda, kuid me ei tea veel, kas ja kuidas see mõjutab narvalaste usaldust Eesti riigi ja keskvalitsuse vastu."

Võib öelda, et olukord lahenes rahulikumalt, kui karta võis. Kuidas toonaseid sündmusi mäletavad erinevad asjaosalised, võib lugeda tänasest Põhjarannikust.

Aga peab mainima, et punapärandi teema ei kadunud koos monumentidega, vaid Narva vastasseis keskvalitsusega jätkus tänavalahingutes. Kui võitlus käis aastaid punamõrtsukate Daumani ja Tiimanni tänava ümbernimetamise pärast, siis see sai küll lõpuks tehtud, aga sel nädalal näitas kolmandik Narva volikogu liikmetest, mida nad tegelikult Eesti riigist ja selle vabadusest arvavad. Kui käsi tõsteti Nõukogude Liidu kangelaste nimeliste tänavanimede säilitamise poolt, saatis seda retoorika, et tegelikult polnudki Eesti enne taasiseseisvumist okupeeritud riik.

Selline "kingitus" Eesti taasiseseisvumise tähtpäeva künnisel annab meile kõigile märku, et tegelikult on venemeelseid inimesi tänini ka meie valitavates võimuorganites ja nad saavad avalikult levitada putinistlikku propagandat, kasutades demokraatliku riigi tagatavat sõna- ja meelsusvabadust.

Kui sellest juhtumist midagi positiivset leida, siis on hea, kui venemeelsed poliitikud end avalikult sel moel märgistavad. Hea on ka see, et kaks kolmandikku Narva volikogust ei läinud selle provokatsiooniga kaasa. Lõppkokkuvõttes ei olnud sellel otsusel ju mingit muud sisulist tähtsust, kui et venemeelsed volikogulased said üritada oma valijarühmale meeldida. Punatänavad kaovad Narvast nagunii, nagu ükskord ka Eesti riigile vastanduvad poliitikud.