President Alar Karis: vabadus tuleb esimesena − kõige alusena

Eesti Vabariigi president Alar Karis. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Laulva revolutsiooniga tõusid eestlased püsti ja ütlesid: me tahame uuesti vabaks saada. Meis oli trotsi, usku ja oskust olud enda kasuks pöörata. Me olime targad ja meil oli õnne.

Sirje Endrelt küsiti kord: kus olid siis kõige õigemad eestlased − kas Eesti Komitees, Rahvarindes, muinsuskaitses, ülemnõukogus või veel kusagil? Sirje Endre vastus oli täpne: "Kõik eestlased on alati kõige paremad eestlased."

Oleme harjunud palju muretsema, kas eesti rahvas jääb kestma. See mure on mõistetav. Siiski, meie rahvas ei ole kadunud kõigi rõhumiste ja okupatsioonide kiuste. Kuid riigi oleme me kord kaotanud.

Ärgem tühistagem vaimuvabadust.

Aga mis on meie riik? Põhiseadus laob alusmüüri, millele Eesti toetub, öeldes, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See sõnade järjekord ei ole juhuslik. Vabadus tuleb esimesena − kõige alusena. Eesti riigi olemus ja tugevus.

Vabadus on väärtus, mis väärib alati kaitsmist. Aga nii mõnelegi võib vabadus vahel tunduda tülikas või ohtlik. Kui kellelegi nii tundub, tuleb sügavalt järele mõelda ja vaadata ajalukku. Siis näeme, kui ohtlikud on katsed vabadust ohtude vältimiseks piirata.

Ma tunnen nõutust, kui loen, kas ja kuidas tuleks kontrollida ajakirjandust ja väljendusvabadust. Riiklik järelevalve ajakirjanduse sisu üle on halb mõte.

Vaba olla on raske. See on inimolu raskus − vastutuse, aususe ja kõlbluse raskus. Ka vaba riigi pidamine on raske.

Poliittehnoloogia ei ole poliitika. Demokraatia nõuab läbipaistvust. Ma kutsun teid üles arutama ja küsima ausalt maksude, rohepöörde, demograafia ja veel paljude teemade üle, välis- ja julgeolekupoliitikast väikeste maakoolide saatuseni. Samuti rääkima turvatundest, mida inimesed vajavad, sest kui see on olemas, siis on julgust ka lasta lastel sündida.

Meil on rohkem tarku ja ärksaid inimesi kui meediaruumis kolumniste. Aga avalikku dialoogi nad ei sekku. Mis pärsib avalikku debatti? Mis on sellise enesetsensuuri põhjus?

Vähenemas on oskus jääda viisakalt eriarvamusele. Mäletate Friedebert Tuglase muret, et tõe asemel tuntakse autoriteeti ja vabaduse asemel tuntakse pelgu?

Ärgem tühistagem vaimuvabadust. Hoidkem seda rahvusliku aardena.

Kui vaatan koalitsiooni ja opositsiooni võitlust, kus on justkui kaalul ühe või teise võit, siis tahaksin küsida, kas kaalul pole midagi enamat. Kui poliitiline võitlus on kooskõlas demokraatia reeglitega, siis vaba riik võidab sellest. Kuid me oleme punktis, kus peame täpsustama, millised need reeglid on.

Pöördun kõigi poliitikute poole − nii nende poole, kes töötavad parlamendis, kui ka nende poole, kes on parlamendist väljaspool: oma sõnakasutuses ja väljaütlemistes mõelge sellele, et teie vastutusel on Eesti riigi väärikus. Eesti riigi väärikus nõuab ka teilt väärikust.

Eesti jonn − sellest me ei pääse. Kuid ärgem vihakem üksteist.

Mõtte- ja sõnavabadus on kõige ilusamad väärikas vormis.

Siinsamas Euroopas käivad lahingud, kus Ukraina kaitseb end sõjaväljal Venemaa agressiooni vastu. Eesti iseseisvusele ei ole praegu sõjalist ohtu, meil on oskus ja võimalus seda täpselt hinnata. Samuti kinnitan kõigile, et Eesti kasutab oma vabadust ja kohustust Ukrainat igati aidata. Vaba maailma kaalukauss on meie poolel.

Ma olen palunud täna Kadriorgu Eesti suursaadikud. See on tänuavaldus neile, kes iga päev näevad vaeva, et seesama kaalukauss maailmas oleks püsivalt kaldu vabaduse, meie väärtuste ja huvide suunas. Et kurjus maailma üle ei võtaks.

Nii kaitseme ka Eesti vabadust, meie keelt ja kultuuri, meie riiki. See tähendab tihedat koostööd sarnaselt mõtlevate riikidega, aga samuti kannatlikku selgitamist ja leidlikkust kontaktide loomisel ka Aasias ja Aafrikas nendega, kellega me ei pruugi veel praegu olla samas meeles, kuid kes mõistavad hästi, mida tähendavad kolonialism ja vallutussõda, ning suudaksid selle 21. sajandilgi ära tunda.

Me kõik oleme ehitanud Eesti riiki. Igaüks on sellesse pannud oma mõtted ja teod, nii nagu oskab ja tahab. Kõik, kes me Eestis elame.

Meie selja taga on 32 vabaduse aastat. Esimene vabaduse põlvkond on suureks kasvanud ja tajub vabadust omamoodi. Võib-olla arvab mõni, et valesti, et kui kolm aastakümmet tagasi saadi vabadusest õigesti aru, siis nüüd on saabunud liialdused ja moonutused.

Just niimoodi arvas osa inimesi ka 1980. aastate teisel poolel, kui toonased noored tulid välja mõtetega, mis tembeldati äärmuslikuks.

Meie poliitiline kreedo − vabadus, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine − sai kinnituse laulva revolutsiooni ajal. Kuid et Eesti võiks jääda vabaks, selleks peame möönma, et vabaduse olemus on avardada lakkamatult silmapiiri.

Meist sõltub, kas teeme otsused nii, nagu elaksime ainult praegu, või püüame näha ka silmapiiri taha. Me tõepoolest vajame pikka plaani, nii Eestile kui ka kogu Euroopale.

Eesti tulevikku vaadates soovin ma seal näha haritud ja tarka rahvast, konkurentsivõimelist majandust, leidlikku tööstust, tippteadust, maaelu ja kiireid ühendusi, digilahendusi, kuid mitte üksnes kiiruse ja tõhususe ülistamist, vaid ka eneseloovutust millelegi suuremale, austust looduse vastu, omavahelist usaldust, maailma mõistmist.

See kõik on võimalik, kui me ise tahame − kui me ise tahame olla niisugune rahvas.

Aapo Ilvese kombel: tuuled ei jaksa meid puhuda teelt, hoiame vaimu ja kaitseme keelt.

Sitke rahvas.

Aga mida üks sitke rahvas endale tänase päeva puhul soovida võiks?

Rohkem enesekindlust, usku iseendasse ja oma riiki. Rohkem viisakust. Rohkem mõtlemist, mis toob selgust. Rohkem rääkimist ja arutamist, vähem müra. Rohkem sisemist vabadust.

Siis me kestame.

Elagu Eesti!