ERIK GAMZEJEV ⟩ Ida-Virumaa võluri ootuses

Erik Gamzejev. Foto: Mirtel Kõue Gamzejev

Tulevasel valitsuse Ida-Viru esindajal ei ole erinevalt võluritest võlukepikest ja temalt ei tasu oodata imesid. Kuid tal võiks olla üks haamrike, millega pidevalt koputada valitsusliidu erakondade südametunnistusele ja meenutada, mida nende Ida-Virumaa kandidaadid on kolmedel viimastel valimistel siin piirkonnas lubanud. 

Ida-Virumaa võluriks tahab saada 34 inimest, kes kandideerivad valitsuse Ida-Virumaa esindajaks. Selle ameti seostamine võluriga ei olegi ülemäära meelevaldne, kui vaadata, millised üliinimlikud ootused selle ametiga seostuvad ja kuivõrd tühi tööriistakast sellega kaasa tuleb. Pealegi on Ida-Virumaa turismiedendajad juba aastaid kasutanud maakonna turundamisel nime Ida-Võlumaa.

Pärast kevadisi riigikogu valimisi, kui enamik parlamendiparteisid Ida-Virumaal põrus ja ehmatavalt palju hääli korjasid hoopis kodanikud Mihhail Stalnuhhin ja Aivo Peterson, rääkisid erakondade juhid üksmeelselt, et Ida-Virumaaga tuleb tõsiselt tegelema hakata, muidu kerib sealne probleemide pundar üha suuremaks.

Mida konkreetselt teha, selles võimuliidu moodustanud kolm erakonda koalitsiooniläbirääkimistel selgusele ei jõudnud. Ida-Virumaaga seotud probleemide lahendus sai kirja ühte koalitsioonileppe lausesse: "Ida-Virumaaga seotud väljakutsete lahendamise paremaks juhtimiseks nimetame Ida-Virumaale ametisse valitsuse esindaja." Teisisõnu, määrame ametisse ühe tegelase ja las tema siis vaatab ja tegeleb...

Kui eeldada, et üks ametnik, kes ei saa kaasa oma meeskonda ega eelarvet, Ida-Viru kuhjunud probleemid ära lahendab, siis oodati sellesse ametisse kandideerima ilmselt nii vanake Hottabõtšit, David Copperfieldi kui ka teisi nende ametivendi ja -õdesid.

Ettekujutus, milline saab olema valitsuse Ida-Viru esindaja roll ja tema volitused, on esialgu üsna udune ja üldsõnaline. Seniste signaalide põhjal peab ta toetama Ida-Virumaa sotsiaal-majandusliku olukorra parandamist ning suurendama riigi kohalolu.

Lihtsamas keeles peaksid need bürokraatlikud klišeed tähendama, et esindaja peab Ida-Virumaal vähendama kõvasti tööpuudust ja vaesust ning suurendama inimeste sissetulekuid ja kasvatama eestimeelsust. Ehk tegema asju, mis pole aastakümnete jooksul eriti õnnestunud. Ida-Virumaa töötuse tase on ikka tunduvalt suurem kui üheski teises maakonnas, suhtelise vaesuse määr suurim, palgatase jääb Eesti keskmisest maha, Narva volikogu hoiab kramplikult kinni punasõdurite tänavanimedest ja suur osa kohalike munitsipaalkoolide lõpetajatest valdab eesti keelt enamasti vaid aimatavas kõneviisis.

Kui eeldada, et üks ametnik, kes ei saa kaasa oma meeskonda ega eelarvet, kõik need kuhjunud probleemid ära lahendab, siis oodati sellesse ametisse kandideerima ilmselt nii vanake Hottabõtšit, David Copperfieldi kui ka teisi nende ametivendi ja -õdesid. Ida-Viru esindaja rolli ähmasus on olnud ka põhjuseks, miks Ida-Viru linnade ja valdade juhid on seni põdenud tema ametisse määramise suhtes entusiasmipuudulikkust.

Kuid püüdkem olla siiski optimistid ja mõelda, et iga inimene, kes valitsuses Ida-Virumaa teemadega tegeleb, tuleb piirkonnale rohkem või vähem kasuks. Seda juhul, kui teised ministeeriumid ja asutused ei hakka oma tavapäraseid ülesandeid tema turjale veeretama. Samal ajal ei tasu unustada, et tegemist on valitsuse esindajaga Ida-Virumaal, aga mitte vastupidi. Töökäske ning palka saab ta keskvõimult, aga mitte kohalikelt omavalitsustelt.

On selge, et sellise uue ameti loob oma sisemise jõu ja karismaga suuresti see inimene, kes selle lõpuks saab. Tema ametijuhend võiks koosneda ühest lausest: muuta Ida-Virumaal elu paremaks. Töö tulemuslikkuse mõõdikuteks muu hulgas näiteks see, milline on Ida-Virumaal 2026. aasta alguseks töötuse määr, keskmine palk, korterite keskmine ruutmeetri hind maakonnakeskuses Jõhvis... Selles ametis õnnestumise eelduseks on Ida-Viru elu väga hea tundmine ja autoriteet nii Ida-Virumaal kui ka valitsuserakondades.

Poliitikud ja ministeeriumid lennutavad juba mitu aastat üksteise võidu laiali pressiteateid, kuidas õiglase ülemineku fondi 350 miljonit eurot Ida-Virumaa õnnelikuks teeb. Sellest on kindlasti abi ja seda võimalust tuleb ära kasutada. Aga ainult sellest ei piisa, arvestades, kui palju on Ida-Virumaa juba kliimapoliitika tagajärjel töökohti, raha ja heaolu kaotanud. Võrdluseks, et Ida-Viru ettevõtted maksid ainuüksi eelmisel aastal süsinikukvootide eest ja erinevaid keskkonnatasusid riigile üle 600 miljoni euro, millest maakonda tagasi jõudis vähem kui viis protsenti.

Lisaks peab arvestama, et välistegureid, mis toetaksid Ida-Virumaa majanduse edendamist, on napilt. Vähem kui kümme aastat tagasi võis arengukavadest lugeda, et Ida-Virumaa majanduse tulevik toetub kolmele vaalale: põlevkivitööstusele, mis kavatses laieneda, et autokütust tootma hakata, logistikale kui sillapeale lääne ja ida vahel ning turismile, mille kasvulootused tuginesid samuti suuresti läheduses asunud seitsme miljoni elanikuga Peterburile. Kaks viimati nimetatud vaala said tõsiselt haavata, kui ilmnes Venemaa Putini režiimi tõeline pale. Põlevkivitööstus lendab kärbitud tiibadega plaanitust madalamalt kliimapoliitika reeglite labürindis.

Millised on need põhjused, miks ettevõtjad võtaksid praegu riske Venemaa vahetus naabruses oleval Ida-Virumaal? Õiglase ülemineku fondi investeeringutoetus on üks argumente. Esimesena toetust saanud tulevasest magnetitehasest saab loodetavasti suur edulugu. Kuid selliseid lugusid on vaja veel paarkümmend. Tasub ka arvestada, et seda magnetitehast ei oleks Ida-Virumaale rajama asutud, kui Sillamäel poleks ees juba eelmise sajandi keskpaigast toimivat haruldaste muldmetallide tootmist.

Valitsuse Ida-Viru esindajal ei ole erinevalt võluritest võlukepikest ja temalt ei tasu oodata imesid. Kuid tal võiks olla üks haamrike, millega pidevalt koputada valitsusliidu erakondade südametunnistusele ja meenutada, mida nende Ida-Virumaa kandidaadid on kolmedel viimastel valimistel siin piirkonnas lubanud. Peaaegu kõik Ida-Virumaal riigikogusse kandideerinud poliitikud kuulutasid enne valimisi justkui ühest suust, et andke hääl neile, sest just nemad on need tublid mehed ja naised, kes panevad Ida-Virumaa ettevõtete tasutavad keskkonnamaksud tagasi Ida-Virumaale voolama. See on olnud nagu lööklaulu refrään, millega valijate kõrvu paitada, aga kui koalitsiooni tegemiseks läks, sai see mõte taas null punkti.

Kui valitsuse esindajal õnnestuks keskkonnatasude voogusid pisut rohkem Ida-Viru poole keerata, siis võiks talle võlurite kooli nullklassi tunnistuse kätte anda. Kui tal õnnestub mõjutada poliitikuid tegema seda, mida nad on enne valimisi Ida-Virumaal lubanud, siis hakkavad ka kuhjunud probleemid kiiremini lahenema. Muidu ei ole tõesti võimalik aru saada, milleks sellist esindajat vaja on.