ANVAR SAMOST ⟩ Valitsus arutab pisikärpeid, aga peaks arutama majanduspoliitikat

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Vaatamata sellele, kes peaminister või rahandusminister on või milline poliitiline torm parajasti Eestis valitseb, näeb põhiseadus ette, et riigieelarve tuleb septembri lõpuks valitsusel valmis saada. "Iga aasta kohta võtab riigikogu seadusena vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. /.../ Valitsus esitab riigieelarve eelnõu riigikogule hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta algust."

Seega kuu aja pärast peab see ligikaudu 300-leheküljeline seadus, mis kujutab endast iga aastaga üha enam raskesti mõistetavate ja võrreldavate tabelite ning selgituste komplekti, Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsaaldemokraatliku Erakonna valitsusel esimest korda valmis olema. Ühest küljest kindlasti keeruline ülesanne, kui arvestada, et uued oma rollis on nii üks valitsuspartei kui ka rahandusminister.

Teisest küljest on väljakutsed ikka samad. Eesti riigi kulud kasvavad iga aastaga ning valdav osa neist on püsiva ja korduva iseloomuga, sisuliselt sundkulud: pensionid, toetused, palgad, ravikindlustus, kaitse-eelarve, haridus ja laenude teenindamine. Viimaste aastatega on püsikulude kasv kiirenenud ja kiireneb edasi, kuna pensionid ja toetused on tõusnud kiiremas tempos.

Prognoosin, et nimetamisväärset säästu ei leia keegi, kuid paar ministrit esitavad ettepanekuid kärbeteks, mis palju viha tekitavad.

Järgmise nädala teisipäeval koguneb valitsus esimest korda sisuliselt eelarvet arutama.

Uued kõrgemad maksud on koalitsioon suure tüliga riigikogust kevadel läbi surunud: tõusevad käibemaks, tulumaks, aktsiisid. Aga kuna Reformierakonna valimislubaduse täitmiseks tõuseb maksuvaba tulu 700 euroni ja kaob regressioon ehk maksuvaba tulu suurus ei sõltu enam sissetulekute suurusest ning kulu sotsiaaltoetustele ja finantskulu kasvavad sisemajanduse koguproduktist (SKP) kiiremini, siis maksutõusudest püsivat positiivset efekti eelarvele ei jää. Eelarvepuudujääk kasvab 2025. aastal rahandusministeeriumi hinnangul taas üle nelja protsendi taseme SKP suhtes.

Seetõttu on rahandusminister suve hakul andnud kõikidele ministritele ülesande kokkuhoidu leida.

Prognoosin sama kindlalt kui rahandusministeerium eelarvepuudujääki, et nimetamisväärset säästu ei leia keegi, kuid paar ministrit esitavad ettepanekuid kärbeteks, mis palju viha tekitavad.

Rahandusministeerium on vahepeal avaldanud uue majandusprognoosi, milles lubatava 2024. aasta majanduskasvu, inflatsiooni ja tööhõive näitajate alusel valitsus eelarve tulude ja kulude kasvu peaks planeerima. See on üllatavalt optimistlik dokument.

Esiteks on rahandusministeerium juba 2023. aasta vaates vähendanud oodatava eelarvepuudujäägi suurust. Kui kevadel, koalitsioonilepingu koostamise keskel, prognoosis rahandusministeerium aasta lõpuks 4,3 protsendi ehk rabava 1,7 miljardi euro suurust puudujääki, siis nüüd on see näitaja 400 miljoni euro võrra väiksem. 1. jaanuaril ees ootavaid aktsiiside ja käibemaksu tõuse arvestades võiks julgelt pakkuda, et tegelik eelarvepuudujääk tuleb tänu aasta lõpus varude soetamisele veel väiksem.

Teiseks on rahandusministeerium kindel selles, et majanduskasv jõuab 2024. aastal pea kolme protsendini, inflatsioon jääb kiireks ja tööpuudus sisuliselt ei kasva. Vaadates viimaste kvartalite trende ekspordis ja Eesti peamiste eksporditurgude väljavaateid, oleks oodanud konservatiivsemat lähenemist. Aga nagu institutsionaalsete prognooside käekäik üle maailma on mõned aastad juba näidanud, siis kuskil on mudel ja seda kasutatakse ka siis, kui stabiilne keskkond on asendunud ootamatustega. Jääb üle loota, et inflatsioon püsib ja Eesti tööturg tõestab taas oma erakordset paindlikkust.

Valitsus arutab seega väikseid kulukärpeid, aga tegelikult peaks arutama, mida ette võtta Eesti ettevõtete ekspordivõime taastamiseks. Eksport on tänavu viiendikulises languses. Eksportivate ettevõtete juhid näevad, et klientide huvi on jahtunud ning juba on languses ka Eesti toodete eest makstavad hinnad. Samas paindlikkust meie hinnatasemetes ei ole, sest kiire inflatsioon sunnib tõstma palku, energia hinnad on sihtturgudega võrreldavad või näiteks elektri puhul mitu korda kõrgemad ning euro kurss üle mitme aja tugev.

Paraku ei jõuaks isegi väga hästi motiveeritud valitsus enne septembri lõppu mingeid majanduse elavdamisele suunatud poliitikamuutusi ette valmistada. Eesti valitsus seda enam.