ERIK GAMZEJEV ⟩ Narva vabastamisele Katri Raigist järgneb teravam vastandumine ülejäänud Eestiga

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Mirtel Kõue Gamzejev

Katri Raigi ligemale kaks aastat kestnud köielkõnd Narva linnapeana saab laupäeval kõigi eelduste järgi läbi. Loodetavasti prantsatab ta sealt turvavõrgule, kust on võimalik tulevikus põrgata tagasi. Ja kui hästi läheb, siis ehk juba laiemale ja kindlamale poomile, võrreldes selle õõtsuva paelakesega, millel püsimine nii pikka aega on olnud omaette ime.

Raigi linnavalitsus on olnud kaks aastat justkui kaardimaja, mille ümber püsivalt puhunud nii tugev tuul, millest Enefit Greeni aktsionärid ainult unistavad. Narva viimaste piltlikult öeldes üheöökoalitsioonide jadas on nüüd järjekord jõudnud selliseni, kelle seni avalikustatud ainsaks programmiliseks punktiks on Narva vabastamine Katri Raigi võimu alt.

Saades Narvas võimule, tuli Katri Raigil hakata välja rookima neid valitsemisvõtted, mida ta oli tauninud ja põlastanud. Samas püsis ta võimul muu hulgas tänu nendele volikogu saadikutele, kes ise olid sellise süsteemi osalised. Raik on pidanud Narva linnapeana toimetama justkui saadikute isiklike huvide miiniväljal, kus ellujäämiseks on tulnud pidevalt laveerida. Ta tunnistas ka ise, et poleks valimispäevajärgsel hommikul suutnud uskuda, et ta juba mõned kuud hiljem on oma südametunnistusega nii palju kompromisse teinud. Ühel hetkel sai see mõõt täis, aga aastakümnetega kujunenud toiduahel seda ei andesta. Nagu sedagi, et volikogu liikmetest koolijuhtidelt hakkab linnapea nõudma keeleseaduse täitmist.

Katri Raik on pidanud Narva linnapeana toimetama justkui saadikute isiklike huvide miiniväljal, kus ellujäämiseks on tulnud pidevalt laveerida.

Tähelepanuväärne on aga tagandamise põhjus, mille tõi esile selle eestvedaja ja Narva uue võimuliidu juht Aleksei Jevgrafov, kellega Raigi leer moodustas alles augustis võimuliidu, mis ei püsinud isegi ühte kuud. Jevgrafov süüdistas Raiki selles, et ta asus liiga kiiresti täitma regionaalministri korraldust vahetada välja sobimatud tänavanimed, mis kandsid punaarmeelaste nimesid. Jevgrafov, kes ise on ka riigikogu liige, oleks ilmselt tahtnud ministri vastu kohtusse minna ja protsessida aastakümneid. Umbes sama palju, nagu venitasid Narva varasemad võimud punamõrtsukate Daumani ja Tiimanni tänavanimede kaotamisega.

Sellise kaardi lauale löömine näitab, et paremaid mõtteid ei tulnud pähe või tahab Keskerakonna saadik Jevgrafov teadlikult Narva ja keskvõimu teravamat konflikti. Ta teab ju väga hästi, kuidas suhtub suurem osa ülejäänud Eestist nendesse punaarmeelaste tänavanimedesse ja millist punase rätiku tähendust nad kannavad.

Kui arvestada, et osa Raiki tagandada soovivaid saadikuid on seisnud teravalt vastu ka eestikeelsele haridusele üleminekule, saab pärast Narva võimupööret sealse võimu ja Eesti keskvõimu konflikt kütust vaid juurde.

Selline vastandumine ei ole aidanud muuta elu Narvas paremaks, kuid võimaldas Keskerakonnal Narvas võimul püsida ligemale paarkümmend aastat. Keskerakonna eelmine esimees Jüri Ratas püüdis neid teravnurki maha viilida, aga need katsed maksid ka talle kätte.

Liiga lahja vastandumise tõttu ülejäänud Eestile rändasid varem Keskerakonna poolt hääletanud narvalaste hääled viimastel riigikogu valimistel hoopis praeguseks riigireetmise süüdistuse saanud Aivo Petersonile ja Keskerakonnast välja visatud Mihhail Stalnuhhinile, kes sõimas Eesti valitsust fašistideks. Ei oleks suur üllatus, kui värskelt uuenenud Keskerakonna juhatus paluks Stalnuhhinil, kes volikogu liikmena on samuti Raigi tagandajate seas, taas oma ridadesse tulla. Kahe aasta pärast toimuvatel kohalikel valimistel kuluksid tema hääled Keskerakonnale oma võimu kindlustamiseks Narvas hästi ära. Eriti palju tasub neid loota, kui riigikogu ei keela Venemaa ja Valgevene kodanikel kohalikel valimistel hääletada.

Aga küll tuleb selletagi. Eriti kui arvestada, et teised Eesti suuremad erakonnad pole aastakümnete jooksul näinud eriti palju vaeva selle nimel, et Narva inimeste seast endale toetajaid leida. Kuna Narva volikogus on vaid üksikud riigis võimul olevate erakondade liikmed, saigi Raik arvestada üksnes valimisliitude saadikutega, kellest osa vahetas leere nagu mõnes ringmängus.

Tänavanimede vahetamisele ja eestikeelsele haridusele üleminekule vastuseismisega on võimalik Narva uuel tugeva keskerakondliku mõjuga võimuliidul mobiliseerida oma selja taha arvestatavat hulka valijaid, eriti vanemaealiste elanike seas. Ent Narvas elab palju ka teistsuguse mõttelaadiga inimesi, kes mõistavad, et nendesse teemadesse klammerdumine on eilne päev ja elu piirilinnas paremaks ei muuda.

Mingit plaani, kuidas lahendada selliseid tegelikke probleeme nagu suur tööpuudus, madalad palgad, noorte pagemine, uus võimuliit ei paku. See oleks aga võimalus nii Reformierakonnale, Eesti 200-le kui ka sotsidele, kui nad tõepoolest tahaksid Narvaga seotud probleeme lahendada ja seal endale arvestataval hulgal toetajaid koguda.

Katri Raik kirjutab sel suvel ilmunud ja Eestis menukiks saanud raamatus "Minu Narva. Kümme aastat hiljem": "Viimastel valimistel sai senine opositsioonijõud võidu, aga mitmekümne aasta vanuseid "traditsioone" paljaste käte ja paari kuuga ei murra. Lootust ei tohi muidugi kaotada. Vähemalt üks valimisperiood läheb mõttemustrite murdmiseks ja ma ei ole kindel, et ka siis on võimalik kokku saada volikogu koosseis, kes tõesti Narva tulevikku usub."

Aga kui ei püüa, ei ole Narval midagi helget oodata. Ja vaevalt et Keskerakonna värske esimees Mihhail Kõlvart Narvast Tallinna linnaosa teeb ja sinna pealinnaga võrdväärse heaolu loob.