Ilmselt on kõigis lehetoimetustes viimased 10 aastat erinevate poliitiliste teemade kontekstis tehtud nalja, mis kõige lihtsamas vormis võiks kõlada nii: "Te hakkate veel Ansipit taga igatsema." Nüüd on ajalugu − nagu ikka juhtub − jõudnud kohta, kus pea kogu iroonia on naljast kadunud.
Tõesti, ilmselt poleks mitte ainult ajakirjanikel, vaid ka Ansipi poliitilistel vastastel tema pikast peaministriperioodist midagi selle vastu, kui valitsuse juht oleks taas keegi, kes vastab küsimustele küll tüütavalt pikalt, aga reeglina sisuliselt ja amatöörlust ei salli.
Kirjutan neid ridu neljapäeva õhtul, kaks päeva pärast seda, kui praegune peaminister ja Reformierakonna esimees Kaja Kallas teatas, et järgmise aasta riigieelarve on valitsuses kokku lepitud. Paraku ei tea mina ega ka keegi teine väljaspool valitsuse tuumikut ja kitsast rahandusministeeriumi ametnike ringi, kui suured on siis selle kokku lepitud riigieelarve tulud ja kulud, rääkimata detailidest. Kolmapäeva õhtul − istuge nüüd, kui te äkki seisate, ja võtke lauaservast kinni − ei teadnud neid põhinäitajaid ka rahandusminister, samuti Reformierakonda esindav Mart Võrklaev, kui uskuda, mida ta ERRi ajakirjanikule ütles. Aga see on usutav.
Täiesti usutav kogu eelnenud 2024. aasta riigieelarve menetlemise kontekstis. Mäletatavasti ei lubanud ükski Reformierakonna kandidaat enne märtsis toimunud riigikogu valimisi makse tõsta, rääkimata tulumaksu, käibemaksu ja aktsiiside tõstmisest ühekorraga. Aga kohe pärast valmisi, koalitsioonilepingu kirjutamisel selgus, et maksude enneolematuks tõstmiseks läheb ning sellega on nii kiire, et riigikogus tuleb maksuseadused läbi suruda neid äsja ametisse astunud valitsuse usaldushääletustega sidudes.
Kunagi varem pole ükski valitsus teinud eelarvet niimoodi käkerdades ja ilma igasuguse nähtava suurema eesmärgita.
Siis saabus jaanipäev ja koalitsioon sai puhkused välja võtta. Rahandusminister Võrklaev andis suveks igale valitsuse liikmele palve leida oma ministeeriumi tegevustes kokkuhoiukohti, mis siis augusti alguseks oleks pidanud laual olema ja kokku 50 miljonit eurot moodustama. Aga läks teisiti. Ministrid leidsid kamba peale, sõltuvalt info allikast, kas 23 või 26 miljonit eurot kokkuhoidu, sellestki osa üsna ebareaalsete valikutena nagu USAs Eesti konsulaatide sulgemine. Täpselt ei tea, sest ettepanekute koondtabel sai kohe punase salastamistempli peale.
Seejärel, taas kabinetivaikuses, otsustas rahandusminister likvideerida stabiliseerimisreservi. Tol hetkel tundus, et Reformierakond saavutas iseenda aastakümneid kestnud fiskaalpõhimõtetest loobumise tipu.
Täielikuks tragikomöödiaks pööras aga eelarveprotsess Vihula mõisas peetud väljasõiduistungist alates. Rahandusminister ja peaminister tulid väidetavalt kohale ilma ühegi konkreetse ettepanekuta ning kohalolnute sõnul − kui jätta kõrvale esimesel õhtul kuuldavasti toimunud hullude ideede voor − tegi suure osa rahandusministri tööst ära valitsusse mittekuuluv sotside riigikogu fraktsiooni juht Jevgeni Ossinovski. Kokkuleppele, mis selgelt reede õhtuks plaanis oli, ei jõutud.
Pärast Vihula fiaskot läks valitsusel eelarve eelnõuga juba väga kiireks. See on aasta tähtsaim seadus, mis peab saama riigikogule esitatud septembri lõpuks. Valitsusest hakkasid välja tilkuma teated eelarve baasseadusesse kirjutatud struktuursest tasakaalust loobumisest, kõikide kärbete edasilükkamisest ning koos riigieelarve eelnõuga koostatavasse nelja aasta eelarvestrateegiasse 2025.-2027. aastaks sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate "tühjade tuluridade" panemisest, mida kogenud ajakirjanikud esialgu uskudagi ei tahtnud, kuid mis ometi varsti kinnitust leidsid. Vähemalt 400 miljonit eurot määramata ja teadmata tulusid ning 150 miljonit eurot määramata ja teadmata kulusid. Tuli ka teade "kokkuleppest" pankadega, kes lubasid valitsusele "vastu tulles" omanikutulu ennaktempos Rootsi viia. No tule, taevas, appi!
Olen näinud kümnete riigieelarvete koostamist. Mitte kunagi pole koalitsioonipartnerite esindajad tulnud ajakirjanike ette nii, et samal ajal poleks valitsus saatnud välja eelarve üldisi näitajaid tutvustavat teadet.
See on siiski väike mure. Kunagi varem pole ükski valitsus teinud eelarvet niimoodi käkerdades ja ilma igasuguse nähtava suurema eesmärgita.
Tagasi Ansipi juurde. Mäletate, kuidas teda pilgati loosungi eest, mis lubas viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka? Oleks meil praegu sellised eesmärgid...
