RIINA SOLMAN ⟩ Riik peab Ida-Virumaal rohkem oma õlule võtma
/nginx/o/2019/07/17/12376219t1hd5b1.jpg)
4. oktoober 2023, 23:39
/nginx/o/2023/10/04/15632097t1h16da.jpg)
Rääkides rohepöördest ja nendest loosungitest, siis see ei ole toonud Ida-Virumaale jõukust juurde, teinud elu paremaks. Vastupidi, tuhanded hea palgaga töökohad põlevkivitööstuses kadusid kolm-neli aastat tagasi.
Esimesi õiglase ülemineku fondi kasvuhoonetes istutama hakatud idusid ja esimest saaki saame oodata heal juhul alles mõne aasta pärast. Ja seda ka, et põlevkivitööstusega seotud saast on jäänud Ida-Virumaale, aga sellega teenitud raha rändab suuremas osas maksudena pealinna, on kohalikud märkinud.
Ida-Virumaa elukeskkonda on proovitud nüüdisajastada, et ka Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel valmiksid näiteks Eesti taasiseseisvumise aja jooksul esimesed uued kortermajad, kuhu oleks siis ka mujal Eestis elavatel õpetajatel, arstidel, inseneridel, ettevõtjatel ja teistel oma ala asjatundjatel rohkem tahtmist ja julgust kolida. Sellele on nüüd valitsuse kärpekava kolinaga vett peale tõmmanud ja kuulsime, kuidas Narva äsja sellest plaanist loobus. Millest on väga kahju.
Ida-Virumaa vajab arenguprogrammi, mitte pelka eriesindajat.
Tarvis oleks, et Ida-Virumaa muutuks kiiremini eestikeelsemaks ja -meelsemaks. See tähendab seda, et selliste inimeste osakaal seal peaks suurenema. Hetkel toimub lihtsalt Browni liikumine ja me ei tea, millal Eesti riik oma kanda seal enam kinnitada üldse tahab.
Mis on julgeolekuriskid, mida ma silmas pean? Seda näitas peaaegu et üksmeelne toetus Putinile 2018. aasta Vene presidendivalimistel Eestis elavate Vene kodanike seas − see oli oluliselt kõrgem Eestis elavatel Vene kodanikel kui emamaal Venemaal elavatel kodanikel. Ka Venemaa-meelsete jõudude edu meie kevadel toimunud riigikogu valimistel näitas, et sellest piirkonnast võib väga kergelt saada kogu riiki ähvardav julgeolekuoht, mida me keegi ei soovi.
Pelga eriesindaja asemel peaks riik looma Ida-Virumaa jaoks palju laiema arenguprogrammi. Mitte üksnes ei püüaks kohalikke omavalitsusi toetada, vaid aitaks piirkondi surnud punktist edasi ja võtaks neilt ka olulisi ülesandeid üle. Hariduse riigistamine on Ida-Virumaal võetud juba vastu erilise vastuseisuta. Ja eestikeelse hariduse tagamiseks on õige riigistada maakonna kõigi suuremate linnade koolid.
Minu hinnangul saab riik tõhusamalt toimima panna ka sotsiaalsfääri ning piirkonna heakorramajanduse, mis on seotud olnud pidevate korruptsiooniskandaalidega ja kohaliku võimu paiguti täiesti halvanud. Vähemalt ajutiselt aitaks riik nende valdkondade ülevõtmisega maakonna suuremad keskused surnud punktist üle saada.
Seega mina arvan, et loodav valitsuse eriesindus või eriesindaja peaks seda eest vedama. Sellega looks riik kõigile piirkonna elanikele parema elukeskkonna ja ka kogu Eestile kindlama julgeolekuolukorra.
On täiesti mõistetav, et Venemaa võimu, kultuuri poolt infoväljas hoitud ja seal kasvanud inimeste roll on Ida-Viru suuremates omavalitsustes määrav. Me nägime ka seda, et linnapea võib olla isiklikult tore inimene ja demokraatlikult meelestatud, aga tema valikud seisnevad selles, kui kaua tal lastakse võimul püsida, ning kiire umbusaldushääletus tabas ka Katri Raiki.
Mina olen optimist ja usun, et nii Venemaal kui ka Eestis elavad vene inimesed jõuavad äratundmisele, et demokraatlik võimukorraldus on parim, mida inimkond endale lubada saab. Aga me peame endale tunnistama, et see ei juhtu kiiresti, vaid pigem aastakümnetega. Seega, Ida-Virumaa vajab arenguprogrammi, mitte pelka eriesindajat.