ANVAR SAMOST ⟩ Alles tagasi vaadates teame, kust kriis algas

Foto: Postimees

Viimased kuus kvartalit on Eesti sisemajanduse koguprodukt, tuntud ka lühendi SKP järgi, languses olnud. Teisisõnu on majandus olnud languses kuus kvartalit. Kas see tähendab, et meil on käes majanduskriis?

Lihtne vastus on, et ei ole. Majanduskasvu, millega me Eestis valdava osa iseseisvuse taastamise järgsest ajast harjunud oleme, ei ole.

Aga isegi see vastus pole päris õige, sest hinnad kerkivad ja vähemalt nominaalselt on raha majanduses rohkem: tõusevad palgad, maksudena kogutavad tulud, paljude ettevõtete käibed. Igaüks saab seda ise lihtsalt kogeda, külastades mõnd suuremat kaubanduskeskust, kus ka tavalisel tööpäeval on palju ostjaid, parkla on täis ja söögikohtades lauad hõivatud. Pea kõik, kes tahavad, saavad töökoha.

Vägisi meenub peaminister Andrus Ansipi ütlus 2008. aasta veebruarist: "Kui see on kriis ja krahh, siis sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada." Kontekst oli sel hetkel hämmastavalt sarnane praegusega: töötuse määr rekordmadal 4,1 protsenti, inflatsioon 11 protsenti, sisemajanduse koguprodukt kerges miinuses ja tarbimine üsna hoogne. Kinnisvara hinnad polnud veel ära langenud.

Janek Mäggi kirjutas samal ajal oma päevikusse: "Eesti ettevõtete, eriti ekspordiga tegelevate ettevõtete väljavaated on ka sel aastal väga head."

Lihtne on öelda, et Ansip ja Mäggi eksisid, aga see pole kindlasti aus. Nii peaministril kui paljude klientidega suhtekorraldajal oli Eesti majanduse käekäigust ilmselt adekvaatne ettekujutus.

Aasta hiljem, veebruaris 2009 oli aga majanduslangus juba ligi 20 protsenti ja ka tööpuudus ulatus 20 protsendini. Inflatsioon hakkas miinuspoolele liikuma.

Mis siis vahepeal juhtus? 15. septembril 2008. aastal jõudis USA halbade kinnisvaralaenude kriis investeerimispanga Lehman Brothers pankroti väljakuulutamisega haripunkti. 10 aastat kasvanud mull lõhkes, lööklaine liikus mõne tunniga üle kogu maailma.

Seda, kust ja kuidas majanduskriis algas, teame me alles tagasi vaadates.

Eestis tegelikult ei olnud 16. septembril midagi väga teistmoodi, kuid ometi kujunesid saabuv sügis ja talv üheks süngemaks perioodiks Eesti uuemas ajaloos.

Iga Eesti inimene, kes on vanem kui 50aastane, peaks isiklikust kogemusest mäletama veel kaht suurt majanduskriisi. Esimene oli tegelikult enamat kui majanduskriis: Nõukogude režiimi kokkuvarisemine, okupatsiooni lõpp ning vabaduse ja turumajanduse algus. Enne kui elu kiiresti paremaks minema hakkas, läks see järsult palju halvemaks, aga ühiskonnakorra muutuse tõttu polnud seda lihtsalt võimalik mõõta.

Teine suur kriis saabus 1998. aastal juba normaalses turumajanduslikus ühiskonnas, pärast hoogsat tarbimispidu ja taas väliste sündmuste lahtipäästetuna. Eesti jaoks oli neist olulisim Vene riigi maksejõuetuks muutumine ja sealse turu kadumine Eesti eksportijatele.

1998. ja 2008. aasta majanduskriiside ühine joon oli see, et kõik eeldused olid mitmeid kuid, isegi ligi aasta vältel paigas. Kiiresti kasvavad hinnad, kinnisvaramull, aktsiate valimatu tõus, pankade laenumahtude hüppeline paisumine.

Hea tuttav, kellega eelmisel nädalal Eesti ja Euroopa majanduse olukorda arutasime, ütles, et keegi peab kriisi "välja kuulutama", et olemasolevad eeldused realiseeruksid. See ei tähenda muidugi, et mõni peaminister või keskpankur esineb avaldusega või peab kõne. Vene rahandusministeeriumi suutmatus võlakirjade intresse tasuda ja Lehman Brothersi maksujõuetuks osutumine olid need sündmused, mis maailma üleöö teistpidi pöörasid.

Maailma majandus on alates 2009. aastast tundmatuseni muutunud. Suurim erinevus tolle ajaga võrreldes on tohutu rahakogus, mille keskpangad on majandusse pumbanud ning mis ei lase selgelt näha tegelikult toimuvat − nagu suur paks ja pehme suletekk, mis on katnud kõik peenemad jooned ning teravused.

Aga ka ilma selleta oleks keeruline öelda, mida tuleks jälgida, et kriisi välja kuulutavaks sündmuseks valmis olla. Erinevad suured majandused nagu USA, eurotsoon ja Hiina tunduvad kõik liikuvat erinevates tsüklites. Lisaks Venemaa sõda Ukraina vastu, mis ise majanduskriisi päästikuks osutunud ei ole.

Kahju küll, kuid seda, kust ja kuidas majanduskriis algas, teame me alles tagasi vaadates.