ERIK GAMZEJEV ⟩ Üle võlli minev roheaktivism toob bumerangiefekti

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Mirtel Kõue Gamzejev

Kuidas on võimalik pöörata Eesti majandus kasvule olukorras, kus riik tõstab makse, geopoliitiliste riskidega kaasnevad kõrgemad laenuintressid, energia varustuskindluse ja hinna suhtes on palju küsimärke ning väikestel huvigruppidel on võimalik pidurdada põhimõtteliselt iga uue tööstuse rajamist?

Riigikohtu otsusel panna seisma Eesti Energia õlitehase ehitus Auveres on mitmeid mõjusid. Narva-Jõesuu linnavalitsus loodab küll need keskkonnamõju hindamise vead, mis andsid riigikohtule põhjuse aastaid tagasi välja antud ehitusloa peatada, võimalikult kiiresti ära parandada. Aga see ei tähenda, et esimesest võidust tiivustatud roheaktivistide liikumine uute hagidega välja ei tule.

Üks tagajärg on see, et ettevõte, kes rajab 350 miljonit eurot maksvat õlitehast, mis on juba peaaegu valmis, kaotab raha. Teatavasti on see ettevõte Eesti Energia, mis kuulub Eesti riigile. Iga päev, mille võrra tehase valmimine edasi lükkub, tähendab, et toodangut, mida müüa, ei ole ja raha sisse ei tule. Omaette küsimus on ka see, milliseid juriidiliste vaidluste umbsõlmi ehitajate, seadmete tarnijate ja teiste osapooltega tuleb lahti harutama hakata ning kui palju see omakorda maksma läheb.

Üle võlli minev roheaktivism kutsub esile vastureaktsioonid ja siis võib kergelt minna, et ühel hetkel liigub pendel teise äärmusesse, kus ka mõistlikud keskkonnakaitselised sammud ei leia enam ühiskonnas laiemat toetust.

Ent õlitehase ehituse peatamine on ka järjekordne sotsiaal-majanduslik hoop Ida-Virumaale. Viimastel aastatel on neid Euroopa kliimapoliitika mõjul olnud niigi ridamisi. Kui uus õlitehas ei hakka plaanitud ajal tööle, siis ei ole vaja ka põlevkivi. Tehase vajadus on ligikaudu kaks miljonit tonni aastas. Kuigi põlevkivi kasutamine elektri tootmisel on järsult vähenenud, on Eesti Energia hoidnud osa kaevureid ametis just seetõttu, et neid läheb vaja uue õlitehase käivitumisel. Kui see lükkub määramatusse tulevikku, tuleb need kaevurid koondada. Tööpuudus on teatavasti Ida-Virumaal niigi riigi suurim, ulatudes üle 12 protsendi.

Kaevurite palgad aga on üle Eesti keskmise. Kui põlevkivi kaevandatakse vähem, tõmbuvad koomale maksutulud nii riigi kui kohalikesse eelarvetesse.

Valitsus saadab Ida-Virumaale juba mitu aastat sõnumeid, et ärge muretsege ega virisege − Eesti käsutuses on õiglase ülemineku fond, mille abil luuakse Ida-Virumaale asemele uued kõrge palgaga töökohad. Selles fondis on 340 miljonit eurot. Võrdluseks: Ida-Virumaal tegutsevad kolm põlevkiviettevõtet maksid eelmisel aastal ainuüksi keskkonnaga seotud tasusid riigile kaks korda rohkem − ligikaudu 670 miljonit eurot.

Ent ka valitsuse ja riigikogu liikmed tunnistavad, et õiglase ülemineku fondi raha kasutamise vastu on huvi arvatust väiksem. Üks põhjus on, et selle fondi raha kasutamise reeglite väljatöötamine on veninud ja bürokraatia jalajälg pigem tõrjuv kui kutsuv. Geopoliitiliste riskide tõttu on Eestisse investeerimise huvi niigi madalaks muutunud ja laenuintressid kõrged. Kui nüüd süveneb ka reaalne oht, et igasugust uue ettevõtmise rajamist võivad tabada ka neile vastu seisvate huvigruppide kohtuhagid, siis see võib ettevõtja huvi sootuks madalaks lihvida.

See ei puuduta ju ainult õlitehast. Meenutagem Tartu tselluloositehase rajamise äpardunud katset või vastuseisu tuuleparkide rajamisele. Õiglase ülemineku fondist saavad küll toetust vaid nii-öelda fossiilivabad tööstused, kuid ega siis näiteks seni sellest fondist ühena vähestest toetust saanud magnetitehas ole ka maheporgandite kasvatus. See on ehtne keemiatööstus ja iial ei või teada, kes mis hetkel seda vaidlustama hakkab.

Ega enam julge osa ettevõtjaid ka turismile panustada. Suuremates hulkades turistid peavad siia jõudmiseks kasutama lennukeid ja laevu, millel on samuti tugev keskkonnamõju. Ainuüksi pikemaid jalgrattamatku harrastavate üksikute seiklejate teenindamisest siinsed hotellid ja turismitalud ju ära ei elaks.

Peaminister Kaja Kallas on korduvalt esile toonud, et Ida-Virumaa eelis on see, et siinsed inimesed ei ole nii tugevasti vastu uute tööstuste rajamisele, nagu see on mitmel pool mujal Eestis. Nagu näitab värske õlitehase lugu, ei oma see mingit tähtsust. Kui ka kohalik rahvas ei ole vastu, küll siis leidub mujal neid huvigruppe, kes teavad, mis on kohalikule parem, ja panevad hagid kohtusse teele.

Endine peaminister ja praegu Euroopa kontrollikoja liige Juhan Parts rääkis hiljuti VKG konverentsil värvikalt, kuidas radikaalsete ökoliikumiste justiitsaktivism on kujunenud uueks majandusharuks. Euroopa Liidu ja ka sinna kuuluvate riikide poolt seoses rohepöördega vastu võetud õigusaktid annavad üha paremaid võimalusi vaidlustada kohtutes peaaegu igasugust ettevõtlustegevust.

Samas on mitmetes Euroopa riikides, kes on olnud rohepöörde pioneerid, hakanud üha rohkem kõlama signaalid, et sellelt peaks pisut hoogu maha võtma. Inimesed tunnetavad, et majandus hakkab üha rohkem kannatama, töökohad satuvad ohtu ja nad pole nõus liigagara pöörde eest oma taskust nii kallist hinda maksma. Eriti olukorras, kus konkurendid teistes suurtes riikides liiguvad selles suunas tunduvalt mõõdukama tempoga.

Kui panna Ott Tänaku ralliautole kiiruspiirang 90 km/h, aga konkurentidele mitte, siis tõenäosus, et ta võidab Rally Estonia, on nullilähedane. Selleks peaksid kõik teised kraavi sõitma ja katkestama.

Liikumine säästlikuma ja loodusest hoolivama majanduse poole on loomulik tee ning seda toetab ilmselt suurem osa terve mõistusega inimesi. Ent kui see hakkab toimuma viisil, mis seab ohtu üldise heaolu ja energeetilise varustuskindluse, siis tekib sellele paratamatult vastuhakk.

Üle võlli minev roheaktivism kutsub esile vastureaktsioonid ja siis võib kergelt minna, et ühel hetkel liigub pendel teise äärmusesse, kus ka mõistlikud keskkonnakaitselised sammud ei leia enam ühiskonnas laiemat toetust. Sest valijad annavad oma hääled neile, kes lubavad rohepöördele käsipiduri peale panna.