SVEN PERTENS ⟩ Maksutõusud pärsivad majandust

Sven Pertens, tee-ehitusettevõtte TREV-2 Grupi juhatuse esimees Foto: Erik Peinar / riigikogu

Riigi tulude suurendamine maksude tõstmise ja uute maksude kehtestamise kaudu ei ole jätkusuutlik. Maksutõusud pärsivad majandust ja vähendavad meie ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Lisaks anname investoritele signaali, et Eesti majandus- ja maksukeskkond on ebastabiilne ning siia investeerimine on seotud kõrge riskiga. Miks peaks kapital valima Eesti investeeringute sihtkohaks, kui eksisteerib risk ootamatuks maksutõusuks?

Iga maksutõusu või uue maksu kehtestamise puhul peab riik endalt küsima kaks küsimust. Esiteks, milline on selle muudatuse pikaajaline mõju Eesti konkurentsivõimele ja majandusele? Teiseks, millist probleemi see maksumuudatus lahendab ja kuhu lisaraha kasutatakse? Praegu keeb kõik samas katlas. Püüame koguda võimalikult palju maksutulu ja valitsus tahab õigust otsustada, kuhu seda raha jagada. Paraku jääb jagatavat raha aina vähemaks, kuna varem tehtud mõtlematud otsused on loonud olukorra, kus kohustused on võetud ilma rahalist katet omamata.

Kuni puudub võimekus energiat suures mahus salvestada, on tarvis juhitavat energiatootmist, mis on Eestis põlevkivi baasil.

Mootorikütuste aktsiis, oma olemuselt sihtotstarbeline maks, on mõeldud teede seisundi tagamiseks ja nii on seda ka laiemale avalikkusele esitletud, kui juttu on tulnud aktsiiside tõstmisest. Viimase 10 aasta jooksul on riik kogunud mootorikütuste aktsiisi 5 miljardit eurot. Ja samal perioodil koos Euroopa Liidu abivahenditega on teehoiu tarbeks eraldatud 2 miljardit ehk 40%. Kolme miljardi euro ulatuses on lapitud auke mitte teedes, vaid riigieelarves.

Automaksu puhul enam isegi ei räägita vajadusest säilitada ja parandada meie teedevõrgu seisukorda, vaid maksu põhjenduseks tuuakse kliimaeesmärkide täitmine. Teehoiuks jagub aga 160 miljonit ajal, kui riigikontroll on oma aruandes leidnud, et maanteede iga-aastane vajadus on 500 miljonit.

Praeguse majanduslanguse ajal on küll mitmes sektoris nõudlus tööjõu järele vähenenud ja tööpuudus kasvanud. Aga tööpuudus ei lahenda meie probleeme, nagu ei lahenda neid ka tööjõupuudus. Ainult majanduskasvu kaudu suudab riik täita oma funktsioone ja tagada kõiki vajalikke teenuseid. Paraku ainus sektor, mida ükski majandustsükkel ei näi mõjutavat, on avalik sektor, milles hõivatute arv kasvab. Erasektoris aga jääb töötajaid järjest vähemaks, nii demograafiast tingituna kui praegu ka üha sagenevate koondamiste ja pankrottide tõttu.

Küsigem endalt, kas järjest väheneva erasektori poolt järjest kasvava avaliku sektori ülalpidamine on jätkusuutlik või tuleks riigil oma kulud, tegevused ning nendega seotud ametnikud üle vaadata. Kas kõik see, millega avalik sektor tegeleb, on mõistlik ja hädavajalik?

Riiklik bürokraatia üldjuhul suureneb. Protsessid ja kooskõlastused võtavad järjest rohkem aega. Lisandub kõikvõimalikku aruandlust. Keegi sisestab andmeid, keegi kontrollib, keegi töötleb. Kas kogu aruandlus, mis lisab halduskoormust nii riigi kui ka eraettevõtluse poolel, on tegelikult vajalik?

Üldtunnustatud teadmise kohaselt avaldavad majanduskasvule kõige kiiremat mõju investeeringud transporditaristusse, mis muutuvad eriti oluliseks majanduslanguse aastatel. Kontratsüklilisuse põhimõte ei ole uus avastus, seda järgivad kõik arenenud riigid. Taristuinvesteeringute kaudu saavad inimesed tööd, kasvab maksutulu ja paranevad transpordiühendused riigi eri piirkondade vahel, mis omakorda meelitab ligi välisinvesteeringuid.

Energiakandjate kõrged hinnad vähendavad kodumaiste ettevõtjate konkurentsivõimet. Sellel omakorda on majandust pidurdav ja pikaajaliselt riigi maksutulusid vähendav efekt. Tööstus- ja logistikaettevõtted ja kokkuvõttes kogu riik ei püsi konkurentsis, kui naaberriikides on kütus ja energia odav.

Kui keegi arvab, et roheenergia kasutuselevõtt, rohkem tuulegeneraatoreid ja päikeseparke, lahendab kõik energiaga seotud probleemid, siis ta eksib. Meil on tarvis energiat ka siis, kui tuult ei ole ja päike ei paista. Kuni puudub võimekus energiat suures mahus salvestada, on tarvis juhitavat energiatootmist, mis on Eestis põlevkivi baasil. Kui tahame lõpetada põlevkivi kasutamise, tuleb esmalt esitada küsimus, kust kohast me oma energia impordime. Kas oleme veendunud, et tagame varustuskindluse ja saame importenergiat soodsa hinnaga?

Nii ettevõtluse kui ka majanduse areng põhineb kasvul. Kasvuga kaasneb suurem tarbimine ja suurem ressursikasutus. Rohereform aga on suunatud ressursikasutuse vähendamisele. Need on täiesti vastassuunalised eesmärgid ja loogika ütleb, et mõlemat korraga ei saa. Roheline mõtteviis on vajalik, kuid kõik sellega seotud tegevused tuleb hoolega läbi mõelda ja igakülgselt kaaluda nende mõju Eesti konkurentsivõimele.

Riik on teinud palju otsuseid lühikeses vaates korralikult läbi mõtlemata. Seetõttu tegeleme tagajärgedega, mitte protsesside teadliku suunamise ja probleemide ennetamisega. Valitsus püüab maksutõusude abil oma finantsseisu ja riigieelarve tasakaalu parandada, kuid kaasnev negatiivne efekt majandusele vähendab tulevikus riigieelarvesse laekuvat raha.

Eesti vajab terviklikku majanduspoliitikat, muu hulgas pikka plaani, erakondadeüleseid kokkuleppeid, stabiilsust ja etteaimatavust. Riigieelarve tasakaalu viimine on vajalik, aga seda ei tohi teha hoogtöö korras maksude tõstmise kaudu. Kui kahjustame ettevõtluskeskkonda, väheneb Eesti konkurentsivõime, süveneb majanduslangus ja väheneb riigi maksubaas.

Seega on riigil kõige mõistlikum keskenduda bürokraatia ning avaliku sektori kulude vähendamisele ja meetmetele majanduskasvu edendamiseks, kuna majanduskasv toob automaatselt kaasa riigi maksutulude suurenemise.

Lühendatult riigikogus 17. oktoobril peetud ettekandest riiklikult tähtsa küsimuse "Olukord Eesti majanduses" arutelul.