VIRVE OSILA ⟩ Rahulikku taevast meie kohale

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Olen sageli mõelnud, millest see küll tuleb, et mõnedes inimestes domineerib sügavus, teistes pealiskaudsus; mõnedes hoolivus, teistes hoolimatus. Kas empaatiat on võimalik õppida? Kaldun arvama, et mitte. Kes ikka tundetu on, see selleks ka jääb.

Mulle meeldib inimesi jälgida: järjekordades, ootesaalides, tänaval … Vahel on esmavaatlus osutunud eksitavaks, aga enamasti ma tunnetan, kes on minu inimesed. Kohtumistel lugejatega on mul vaid paaril korral tulnud kogeda, et kuulajate seas on keegi, kes seal tegelikult olla ei taha. Need haruharvad momendid pole mind häirinud, sest enamasti toimuvad kohtumised raamatukogudes ja need on kohad, mis sisendavad aukartust ja pühalikkust; raamatutest õhkuv loominguline aura hingestab ka kokkutulnuid.

Olin äsja (28. oktoobril) avaldanud Põhjarannikus arvamuse, et november võiks meie jaoks olla hingerahu kuu; rahulik meel on praegusel ajal suur defitsiit. Nädal hiljem sattusin artiklile, kus Lüganuse vallavanem soovib "taastada ilusa traditsiooni ja pakkuda oma valla rahvale rõõmsaid ja meeldejäävaid hetki aastavahetusel" ilutulestikuga! Et volikogu esimees seda taotles, polegi ehk niivõrd imekspandav, aga et vallajuht säärast soovi pooldab, on hämmastav.

Kas mööduv aasta väärib paukudega ärasaatmist?

Lüganusel ju võideldakse igasuguse tööstuse vastu nn keskkonnakaitse huvides. Kuidas taeva tahmamine ja õhusaaste suurendamine keskkonda kaitseb? Saan suure pettumuse osaliseks, kui ettevõtjad, kes pidevalt kurdavad majanduslangusest tingitud toimetulekuraskuste üle, annetavad raha raketilärtsatuste jaoks.

Kui proua vallavanem küsinuks toetust lastele jõulupakkide tegemiseks, vanuritele meelehea pakkumiseks või sõjapõgenike abistamiseks, oleksin ma isegi oma pisikesest pensionirahast kröömikese näpistanud. Toetas ju varasem Lüganuse vallavalitsus nii mõnegi mu luuleraamatu trükkimist. Kahjuks on praegune Lüganuse vald hoopis uut moodi moodustis ja praeguse vallajuhi uusaastasoov, mis piltlikult öeldes on paugutamine Taevaisa ukse taga, läheb kõigi minu tõekspidamistega täielikku vastuollu.

Ma tean, et paljudele inimestele tundub vaikus kurdistavam kui lärm. Sest lärm ei lase endasse vaadata, oma hingenurki uurida; lärm ei lase kuulata ei enda ega kaasteeliste südamehäält. Endasse vaatamine nõuab sügavust ja teiste kuulamine hoolimist, seepärast kardetaksegi vaikust.

Ma olen näinud uusaastahommikul linnulaipu lumel; mitmel mu sõbral on uusaastaööl koerad hirmuga kodust pagenud ja kadunuks jäänudki; üks mu lähisugulane võtab juba mitmendat korda uut aastat vastu vannitoa põrandal, niutsuv koerake süles. Kas neid seiku saab pidada rõõmsateks ja meeldejäävateks sündmusteks?

Mina usun hingede rändamisse. Seepärast on mulle alati toonud meelerahu, kui saan jälgida taevast: eharoosat või aohalli, päevapilvist või öötähist … Lennukite müringi käib minust häiringuna läbi, ilutulestikuga kaasnev müra- ja valgusreostus mõjub mulle täiesti laastavalt.

Kas mööduv aasta väärib paukudega ärasaatmist? Sõda Ukrainas ju kestab. Lähis-Idas samuti. Iga rakett, mis sõjakolletes teele saadetakse, tapab kedagi ja purustab midagi. Kas laseme saluuti riiki juhtiva silma- ja kõrvaklappidega valitsusele? Või Nursipalus kodudest ilmajäänutele? Või maaelu järkjärgulisele väljasuretamisele?

Seda nimekirja võib igaüks enda kogemuste ja tunnetuste põhjal pikendada. Kas on mõistlik pritsida tuld taevasse, et tervitada saabuvat uut aastat, mis suurendab maksukoormat ja muudab vaeseid veel vaesemaks? Või hüüame hurraa, et töötus kasvab, et puhtale looduskeskkonnale lüüakse hingekella, et rahva esindajad teevad töö asemel halba teatrit, mille rahvas oma kasinast kukrust kinni peab maksma?

Meenub üks ammune hoopis teist masti lugu, kui mina oma raamatute ilmutamiseks ettevõtetelt söandasin abi paluda. Ühelainsal korral sisenesin ma arglikult Eesti Põlevkivi peakorterisse ja koputasin direktori üüratu kabineti uksele. Jäin ukse juurde seisma ja minust meetreid eemal mürakana kõrguva laua taga istus põlevkivikuningas ise, vaatas mind silmi kissitades ja käsi rinnal ristates; ei kutsunud lähemale, ei pakkunud istet. Konutasin ukse juures nagu pidalitõbine ja rääkisin poolkokutades, et tahan oma kolmanda luuleraamatu trükki anda ja palun selleks paarsada krooni toetust.

Kuningas pigistas korraks silmad päris kinni ja ütles siis sellise unise ja etteheitva häälega: "Meie raha tuleb raske tööga. Kas teie, proua, ei võiks millegi mõistlikumaga tegelda? Kellel seda teie tilulilu ikka vaja on?", viipas käega ja kupatas mind kabinetist välja.

Raamatu ma siiski ilmutasin ja millegi mõistlikumaga pole tänini tegelnud. Aastaid hiljem, kui mind kutsuti mingisse "põlevkiviässade" klubisse meelt lahutama, surus endine kuningas mul kätt ja kiitis kõlaval häälel mu sõnaseadmisoskust, mida ta "juba ammusest ajast imetlevat ja olevat uhke, et idapoolses Virus nii suurepäraseid inimesi on…".

Koukisin hingetasku põhjast puruse viisakuseraasu, pistsin põske ja suutsin ekskuningale isegi naeratada. Ma loodan, et need ettevõtete juhid, kelle poole Lüganuse vallavanem ilutulestiku rahastamise palvega pöördus, käituvad umbes samamoodi ja soovitavad proual sellise "tiluliluga" mitte tegelda, sest praegusel ajal on nii selles kui teistes omavalitsustes mõndagi mõistlikumat teha.

Aastakümneid sidus mind Lüganusega tihe kultuuriside − toonane rahvamaja juhataja on siiani minu silmis Inimene suure algustähega, tõeline kultuurivardja, kes oli pühendunud ja väsimatu andja ning jagaja. Nüüd on meedias Lüganuse kultuurielust märke vähe. Enamasti on üks ussitamisuudis teise järel.

Nii et sisemist tulevärki on sealmail piisaval hulgal, milleks veel välist vaja on? Praegusesse Kohtla-Järve linnapeasse usun ma aga sedavõrd palju, et küllap tema leiab võimaluse oma linlastele aastavahetuse meelelahutust pakkuda ka muul viisil kui paukude, tulede ja viledega.

Neid jobukakke, kes omaalgatuslikult juba varsti paugutama ja lärtsutama hakkavad, on niigi hirmutavalt palju. Omavalitsusjuhtidel peaks olema mõistlikkust eirata tulevärke ja hoida taevarahu, sest meist kõigest tuhande kilomeetri kaugusel pole seda ollagi − maa ja taevas põlevad ja inimesed surevad. Kui ettevõtetel jääb raha üle ja on kange soov midagi head teha, annetagu Ukraina lastele; ja kui siis ikka tundub, et veel midagi tahaks ära anda, siis Päite loomapark vajab samuti tuge. (Sealsete koerte hulgas võib olla neidki, kes varasema pauguhirmu tõttu on kodust pagenud.)

Kui taevas on rahulik, laotub rahu ka maa peale ning siis on Jumalal nii inimeste kui ka loomade üle ainult hea meel.