MIHKEL NESTOR ⟩ Majanduses on nii mõnelgi jalad põhjas, kuid tööstus upub edasi

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Foto: Madis Veltman / Scanpix

Kui mõnes majandusvaldkonnas puudutavad jalad juba põhja, siis tööstuse puhul näib langus jätkuvat endise hooga. See trend ei pruugi muutuda isegi kaugemas tulevikus.

Eelmisel nädalal avaldas statistikaamet taas hulga olulisi andmeid Eesti majanduse käekäigu kohta. Midagi positiivset praegusel ajajärgul neist mõistagi oodata ei olnud, kuid raskel ajal on abiks ka see, kui uudised kardetust vähem halvaks osutuvad.

Need, keda on nörritanud senine väga kiire hinnatõus, võivad rahulolu tunda teadmise üle, et praeguseks näib hinnatase olevat paika loksunud. Värsketel andmetel oli novembris aastane inflatsiooninäit küll 4%, ent eelmise kuuga võrreldes keskmine hinnatase ei muutunud. Umbes praeguse taseme juures on tarbijahinnaindeks püsinud juba aprillikuust saadik.

Suureks abiks on siin olnud energiahindade alanemine mulluste rekordite juurest üsna mõistlikule tasemele, mida ka varakult alanud talv pole suutnud uuesti kergitada. Sarnaselt energiaga on eelmise aasta keskpaigast saadik langenud oluliselt ka toiduainete maailmaturuhinnad, kuid Eesti lõpptarbija pole sellest kuigivõrd osa saanud. Novembris olid toiduainete hinnad mullusest ligi 6% kallimad, kuid üllatavalt tõusid need ka oktoobriga võrreldes. Loodetavasti muutub toit lähikuudel siiski pisut soodsamaks, mis aitab veidi kompenseerida eesootava käibemaksutõusu mõju.

Näib aina enam, et tööstus ongi siinmail liikumas kestliku kahanemise teed.

Lisaks hinnatasemele tundub viimastel kuudel stabiilsuse saavutanud olevat ka jaemüük. Pärast kolm kvartalit kestnud langust on jaemüügi mahud viimastel kuudel paigale jäänud. Eelmise aasta tasemele jäävad need küll 5% võrra alla, kuid vähemalt on senine kukkumine peatunud.

Iseenesest oli jaemüügi mahtude paika loksumine ka oodatav. Nimelt on seni neid kahandanud ennekõike varasema perioodi ülemäärane tarbimine, mida küttis tagant II samba pensionisäästude ärakulutamine, hirm edasiste hinnatõusude ees ja väga soodne majanduskeskkond.

Viimastel kvartalitel on majanduspilt oluliselt muutunud: edasine suur hinnatõus tundub ebatõenäoline ja hirmud majanduse tuleviku pärast on muutnud tarbijad suuremate ostude sooritamisel väga ettevaatlikuks. Seda peegeldab ka asjaolu, et keskmisest oluliselt enam on langenud nende jaekaubandussektorite müük, kes just kallihinnalisemate kaupadega kauplevad. Näiteks oktoobris kukkus elektroonikakaupluste müük 14%, ehituspoodide oma aga 11%.

Jaemüügi mahtude stabiilsuse saavutamise taga on ennekõike olukord tööturul. Kuigi töötus on viimastel kuudel aeglaselt suurenenud, on Eesti tööhõive endiselt nii muu Euroopa kui meie ajaloolise keskmisega võrreldes väga kõrge. Lisaks on keskmine palk suurenenud aastaga umbes kümnendiku võrra. Kui eelmisel aastal palgakasv elukalliduse tõusu ei kompenseerinud, siis nüüd on tagasihoidlikuma inflatsiooni tõttu ostujõud kosumas. Olukorras, kus majapidamiste tegelik tarbimisvõime on veel hea, ei saagi oodata jaemüügimahtude edasist dramaatilist kukkumist. Ebakindlus paneb küll inimesi oma ostuotsuseid kriitilisemalt üle vaatama, ent vajalikku ostmata ei jäeta. Omaette küsimus on muidugi see, mis saab edaspidi, sest päris nii heaks tööturu olukord kindlasti ei jää.

Kahjuks ei paista põhi veel Eesti kõige olulisema majandussektori, töötleva tööstuse jaoks. Vaatamata sellele, et tööstustoodang on kahanenud juba 2022. aasta suve hakust alates, ei näita selle langustempo isegi mitte aeglustumise märke. Selle aasta oktoobris tootsid töötleva tööstuse ettevõtted 12% vähem kaupasid kui mullu ning ka septembriga võrreldes kahanes tootmismaht 1,6%. Selle kõige tagajärjel on tööstuse tootmismahud langenud praeguseks tasemele, kus need viimati olid 2018. aastal. Mõnes tööstusharus on langus aga veelgi sügavam, näiteks mööblitööstuse mahud on mõne suurtegija turult kadumise tõttu jõudnud 2014. aastasse.

Paljuräägitud fakt, miks tööstuse majandusnäitajad on niivõrd nigelas seisus, on äärmiselt nõrk nõudlus Põhjamaade ehitus- ja kinnisvaraturul. Viimastel kuudel on halvenenud eksportööride väljavaade aga ka mujal.

Suuri lootusi olukorra pöördumisele paremuse suunas ei anna ka ettevaatavad näitajad. Uute tellimuste tase tööstusettevõtetes on praegu võrdne koroonaaegse madalseisuga. Eesti peamiste kaubanduspartnerite majanduskonjunktuur ei näita olulisi paranemismärke ka 2024. aastal. Tööstuse tootmisvõimsuse kasutatus on praeguseks jõudnud umbes 2010. aasta tasemele, mis paraku tähendab vajadust kokku tõmmata ka töötajate arvu.

Omaette küsimuseks jääb, mis saab olema tööstuse pikaajaline plaan. Sektori senised konkurentsieelised on olnud suhteliselt odav tööjõud, lähedus Põhjamaadele ja Eesti jaoks spetsiifiline oskusteave ning hea tooraine kättesaadavus puidusektoris. Aasta-aastalt on nende konkurentsieeliste kaal vähenenud, mistõttu on ka tööstuse kasv olnud muu majanduse omast aeglasem ja sektori osatähtsus SKPs seetõttu vähenenud.

Kindlasti on tööstussektoris ruumi töö automatiseerimiseks, digitaalsete lahenduste kasutuselevõtuks, rohkemateks teadus- ja arendustegevusinvesteeringuteks jne. Kuid suures plaanis tundub, et Eesti vajaks olemasolevatele ettevõtetele ja tööstusvaldkondadele lisaks ka täiesti uusi suundasid. Olukorras, kus sellised investeeringud on aga väga kallid ja vähem tootlikud kui näiteks äri tehnoloogiasektoris, näib aina enam, et tööstus ongi siinmail liikumas kestliku kahanemise teed.