/nginx/o/2023/12/11/15776165t1hc3b2.jpg)
Kiviõli Keemiatööstuse juhtkonna teateid, et nad peavad aasta pärast õlitehase kinni panema, kuna Euroopa Liidu direktiiv surub neile peale väidetavalt üle jõu käivat väävlipuhastusseadet, võib ühelt poolt võtta surveavaldusena enda jaoks soodsamate tingimuste saavutamiseks. Teiselt poolt on see reaalsus, millega tuleb arvestada, ja parem on sellest avalikult rääkida praegu, aga mitte siis, kui sadadele töötajatele koondamisteateid hakatakse kätte andma.
Sotsiaalses mõttes oleks Kiviõli Keemiatööstuse kinnipanek aasta pärast ränk löök kogu Ida-Virumaale, sest peaaegu kõik seal töötavad inimesed on selle maakonna elanikud. Iseäranis tugevasti saaks aga pihta Lüganuse vald ning Kiviõli linna tulevik hakkaks ilmselt sarnanema Viivikonna saatusega. Lähikonnas läks ju alles aasta tagasi pankrotti 150 töötajaga Repo puitlaastplaatide vabrik.
Jutud õiglase ülemineku fondi imettegevast võimest on ilusad ja loomulikult tuleb selle fondi võimalusi maksimaalselt ära kasutada. Ent praktika näitab, et need oodatavad tulemused tulevad kaugemas tulevikus ja loodetust väiksemas mahus, aga olemasolevate töökohtade kadu toimub kiiremini ja suuremas hulgas.
Kiviõli Keemiatööstuse puhul tasuks riigil eelkõige kliimaministeeriumi näol leida võimalus, kuidas pikendada selle eluiga. Sellega hoiaks ära tõsise sotsiaal-majandusliku kollapsi. Riik ja omavalitsus saaksid arvestatavat maksutulu.
Ka keskkonnahoiu seisukohast peaks olema mõistlik olemasolevaid asju kasutada nii kaua, kuni need kestavad, püüdes samal ajal mõistlikus ulatuses negatiivset keskkonnamõju vähendada. Mis tahes uue tootmise ja töökohtade rajamisega kaasneb samuti keskkonnajalajälg.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)