HENRI KASELO ⟩ Kohtla-Järve läheb eestikeelse õppele üle hirmu külvamisest hoolimata

Kohtla-Järve linnapea Henri Kaselo. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ehkki varem heaks tavaks olnud uuele valitsusele 100 päeva pikkuse töörahu andmine on muutunud möödanikuks, paneb muret tundma suur hulk provotseerivaid artikleid. Mõistan eestikeelsele haridusele üleminekuga seotud hirmusid, kuid kinnitan, et praegune linnavõim ja meie koolijuhid on motiveeritud eestikeelsele õppele üle minema ning meie koostöö haridus- ja teadusministeeriumiga on väga hea. Küll aga võiks Itaalia grillimine Eesti moodi ühel hetkel lõppeda ning opositsiooni ja koalitsiooni kemplemisele kuluv energia võiks olla suunatud ainult Kohtla-Järve elanike huvide ja positiivse kuvandi toetamisele.

Kiituseks meie maakonna ajalehele Põhjarannik soovin öelda, et publitseeritav sisu avaldab mõju mitte üksnes Ida-Viru, vaid kogu Eesti elanikkonnale. Ajakirjandusel on suur jõud ning iga linnajuht soovib maakonnalehega viljakat koostööd teha. Kuid iga hinna eest ei sooviks oma nime ajalehes näha nagu Tšehhovi novellis, kus pidi selleks voorihobuse alla jääma.

Mõned endise linnavalitsuse liikmed on kibestunud töö kaotamise tõttu ja ei saa aru, et poliitiline ametikoht ei ole igavene, kuid sellel kohal peame pingutama, et me suudaksime luua inimestes kindlustunnet mittepoliitilistel töökohtadel elatise teenimiseks.

Minu kirjutis on vaid vastulause nendele artiklitele ning rõhutan, et kõiki linnavalitsuse ees seisvaid ülesandeid lahendame igapäevase töö käigus, mitte ajakirjanduse vahendusel.

Suheldes Kohtla-Järve lasteaedade ja koolijuhtidega, saan kinnitada, et ühegi haridusasutuse juht ei ole öelnud, et üleminek eestikeelsele haridusele oleks kurjast või seda oleks võimatu teostada. Küll aga on tõepoolest juhitud tähelepanu sellele, et mitmed õpetajad ei vasta nõuetele ning paljud neist ei saavuta tähtajaks vajalikku keeletaset. Ent õpetajate puudus ei ole ühegi omavalitsusjuhi ega ka uudiseid lugeva inimese jaoks kuigivõrd suur üllatus.

Kohtla-Järve linnavalitsus ei takista kuidagi eestikeelsele haridusele üleminekut, kuid inimestega tuleb suhelda väärikalt, mitte üleolevalt.

Võrdluses omavalitsustega, kus on suur osakaal vene keelt rääkival elanikkonnal, nagu Maardu, Tallinn, Narva, on Kohtla-Järvel olukord õpetajate nõutava keeletaseme C1 puhul üldhariduskoolides isegi parem, sest teadus- ja haridusministeeriumi andmetel ei vasta vaid 10 õpetaja keeleoskus nõuetele. Nimetatud omavalitsustes on see arv mitu korda suurem.

Selle eest tuleb tunnustada meie haridustöötajaid. Kahjuks on seis lasteaiaõpetajate puhul halvem.

Mis puudutab õpetajate palku, siis tänan Eesti riiki, kes on Ida-Virumaale appi tulnud ning taganud eesti keelt nõuetekohaselt valdavatele õpetajatele Lääne-Euroopa väärilise palga. Töötasu on õigupoolest suurim motivaator ning ka mitmed minu tuttavad pedagoogid on tänu sellele tulnud Ida-Virumaale õpetajaks.

Poolteise ja enama kordne õpetaja palk aitab meil konkureerida ülejäänud Eestiga, kuid pidevalt Kohtla-Järve suhtes skeptiline olev meediafoon seda kahjuks ei toeta. Säärased "külakaklused" sotsiaalmeedias, kus pillutakse valimatult süüdistusi, kus tõepõhja kipub olema vähevõitu, pole kunagi pikaajalist kasu toonud. Lõppude lõpuks on meil sama linn ja üks Eesti ning meie kõigi heaolu sõltub sellest, kuidas suudame omavahel koostööd teha, olgugi et meil on erinevad maailmavaated.

Usun, et iga Ida-Virumaal töötav riigiasutuse, ettevõtte või omavalitsuse juht on kokku puutunud samade probleemidega − kaadrivoolavus ning kvalifitseeritud kaadri puudumine. Siinkohal mõistagi peab omavalitsus pakkuma haridusasutuste juhtidele tuge uute töötajate leidmisel − hea juht vaatab alati ringi ning otsib inimesi, kes oleksid võimelised looma omavalitsusele või selle allasutustele lisaväärtust.

Peame omavalitsusena mõtlema veel rohkem sellele, kuidas saaks õpetajate ja muude haridusspetsialistide siia tulekut soodustada. Lisaks teavituskampaaniale peame looma väärika motivatsioonipaketi, mis pakuks muu hulgas häid tervise edendamise võimalusi, õpetajate perele soodsamaid huviringe või näiteks lasteaiakohti.

Hea palga juures peab olema ka hea ja tervislik töökollektiiv, kus valitseks lugupidamine üksteise suhtes ja positiivne töökeskkond. Mõnele eelmise linnavalitsuse liikmele on ette heidetud lugupidamatut, alandavat ja mõnitavat kohtlemist. Mõistan säärase juhtimisviisi hukka − muutust peab looma julgustamise ja positiivse lähenemise kaudu. Ka pärast eestikeelsele õppele ülemineku tähtaja kukkumist tuleb jääda väärikaks ning tänada lahkuvaid õpetajaid tehtud töö eest, sest töö kaotavad valdavalt need õpetajad, kes on aastakümneid õpetanud siinseid lapsi, kellest mõnestki on saanud oma ala tipptegija.

Ka Vene või halli passi omanikel on soov, et nende lapsed valdaksid hästi eesti keelt. Eesti keele õpe annab tulevikus nende lastele selle konkurentsieelise, mida pole neil endil omal ajal olnud. See ongi olukord, kuhu poole me pürgima peame − et üha rohkem inimesi mõistaks, kui oluline on õppida eesti keelt. Küll aga ei ole rahvuskaardiga mängimine nii mitmelgi põhjusel enam aktuaalne, sest Venemaa halastamatu sõja valguses on paljud Ida-Viru inimesed hakanud üha rohkem mõistma, kui tähtis on eesti keele ja Euroopa meele säilimine.

Kokkuvõtteks soovin taas kord kinnitada, et Kohtla-Järve linnavalitsus ei takista kuidagi eestikeelsele haridusele üleminekut, kuid inimestega tuleb suhelda väärikalt, mitte üleolevalt.

Eestikeelsele õppele üleminek on tõsiasi ning linnavalitsuse sellekohane eesmärk on toetada haridusasutuste värbamiskampaaniaid ning teha sidusat koostööd haridust toetavate organisatsioonide ja ka ülikoolidega, et leevendada õpetajate põuda, mis tõotab pärast eestikeelsele õppele üleminekut lahkuvate õpetajate arvelt veelgi suureneda.

Kutsun kõiki elama ja tööle Kohtla-Järvele: meil on toredad inimesed, puuduvad lasteaia järjekorrad, meil on soodne kinnisvara ja ühed Baltimaade paremad sportimisvõimalused, ühtlasi on spetsialistid Ida-Virumaal kõrgelt hinnatud ja teenivad tublisti üle Eesti keskmise.

Loodan, et pärast eestikeelsele õppele üleminekuga seonduvate hirmude kadumist lõpeb ka pidev kurtmine, millega tehakse maakonnale karuteene. Räägime rohkem sellest, mis on Kohtla-Järvel head, vastasel korral ei aita ka mainekampaaniad ega koolijuhtide pingutused, et leida siia kanti uusi särasilmseid inimesi, kes tahaksid meie piirkonda oma nõu ja jõuga panustada.